Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Super-pranglija Kati

Pranglimise võistlusel sai Kati oma koolis 6.-12. (!!!) klasside seas ülivõimsa esikoha, tehes isegi abiturientidele mitmesaja punktiga pähe. Ja vabariigis on ta kuues. Jess!!!! Ma olen tema üle väga uhke.

Täna oli ta ga bioloogia ülelinnalisel olümpiaadil ja sai ka seal kuuenda koha. Arvestades, et bioloogia pole tema lemmikaine, vaid hoopis "sakib täiega", on see igati hästi.

Igatahes on ta tõesti tubli, ja veel kord: ma olen tema üle väga uhke.

Kevad käes!

Laupäeval käisin lastega maal. Hommikul kell kaheksa oli ilm küll udune ja sooja oli ainult 2 kraadi, aga päeva peale läks soojemaks ja isegi päike tuli.

Sinililled on väljas - terve metsaalune sinetab. Isegi esimesed ülased on juba lahti läinud ning Karin leidis kraavipervelt ka paiselehti. Koristasime lillepeenardelt talvised katteoksad ning ka lumikellukesed, pellised ja siniliiliad olid olemas mis olemas. Ja aias ajasid rabarberid pakatavalt punaseid pungi. Ja üle sinetava taeva lendasid suured haneparved - ikka põhja poole.

Kevade märk oli ka see, et meie kuulsusrikas tanum oli lumest puhtaks sulanud ja täiesti sõidetavaks tahenenud. Aga rööpad on küll kohati hirmsad, nii et pühendasime Kariniga tunnikese ja täitsime kaks kodulähedasemat kivide ja mullaga ära.

Põletasime ära kõik kuuseoksad, mis said lille- ja maasikapeenardelt kokku korjatud, ning neid polnud mitte vähe. Lapsed küpsetasid lõkkel leiba ja viinereid ja mina üritasin tuha sisse küpsekartuleid panna, aga viimane läks küll nässu mis nässu. Kartulid jäid lihtsalt tooreks ja ainus muutus nende juures oli koort kattev tahmakiht.

Maale tulid ka Kai, Enn ja Urve. Nende üks kandvaid tegevusi oli autole suvekummide allapanek. Need olid ikka masendavalt kulunud kummid, mis autole jälle alla läksid... Ma küll tean, et Kai sõidab nende väheseid sõite aeglaselt ja ettevaatlikult ning et rahaga on neil nagu on, aga siiski sain ainult suurivaevu hoiduda seda olematut kummimustrit kommenteerimast.

No ja siis ladusin mina pool tunnikest puid, mida isa oli jõudnud ära lõhkuda, käisime koos Karini ja tema lastega sinilille-jalutuskäigul ja tulimegi linna tagasi. Siin aga käisime läbi Kati sõbranna Loora juurest, et tema bernhardiinikutsikat näha. Oi, see oli armas!!! 17-kilone kohmakas koeratita, imepehmete kuklakarvade, suurte pontsakate käppade ja lotendava kutsikanahaga.

Mina pingutasin veel jooksma minna, et järgmisel pühapäeval toimuval X-Dreamil mitte kohe stardis ära surra. Tekib juba lootus, et paar esimest kontrollpunkti jaksan nüüd ikka vastu pidada!!!

Valdo Kangur - müüt või tegelikkus?

Eile pidas Aivo, kes nüüdseks on juba mu kolmekordne mägimatka-kaaslane, oma sünnipäeva. Kohaks oli naljaka nimega, aga tore koht Baby Back Tabasalus.

Seltskonda ühendas Aivo sõnul seikluslust, ja see oli ka tõsi - jutt keerles suuremas osas selle ümber, kes kus käinud oli või kuhu minna plaanib. Mina lobisesin eeskätt Clelia ja Aavega, keda varem vaid põgusalt teadsin.

Oli mõningane lootus näha oma ihusilmaga lõpuks ometi ka legendaarset Valdo Kangurit, aga tema siiski kohale ei jõudnud, ja nii vaevlen ma edasi selle kuulsa rännumehe mittetundmises. Alati nimelt kellegi matka-inimesega tutvudes ja ühiseid tuttavaid otsides on tunne, et teda tunnevad absoluutselt kõik peale minu. Ka Clelia ja Aave loomulikult imestasid "Mis, sa EI TUNNEGI Valdot?" :)))

Tegelikult ma arvan, et Valdo Kangurit pole olemas ja ta on lihtsalt välja mõeldud! Kuidas see muidu võimalik on, et ma temaga mitte kuskil kohtunud pole?

Sünnipäev oli aga tore, ja nagu ikka - mida edasi, seda paremaks läks! :) 

Sel kevadel esimest korda kandsin lahtiseid kingi ja seelikut, aga kingade jaoks oli tegelikult ikka liiga külm.

Väga haige aeg

Hoolimata kevadest kipuvad ümberringi kõik haiged olema.

Kati on juba teist nädalat paksus nohus, mis kuidagi järgi ei jää. Eelmisel nädalal oli tal kolmapäevast reedeni ka palavik.

Odega oli aga hoopis pahasti - pidev kõhuvalu, oksendamine ja isegi kõhulahtisus.

Minu õde Karin paranes just tuulerõugetest (ütleks siinkohal nagu "Kolmes musketäris": Tuulerõuged - ja tema eas!"). Muidugi olid ta lapsed kah enne tuulerõuges olnud, ja Bingo! 5-aastane Martin põdes vahetult enne tuulerõugeid läbi sarlakid.

Täna on õues jälle külm ja vihmane. Käisime Katiga Rimi Mammutipäevadel, ja ka pood oli nii külm, nagu hakkaks mammutitele jääaeg tulema. Nüüd igatahes istun kodus teki all ega taha siit kunagi välja tulla. Vähemalt mitte enne kui päike paistab.

Kui nunnu võib olla üks kolmekuune laps?

Käisime Leittiga kiirkorras läbi Kadri juurest, kelle pisitütar Liis sai eile veerandaastaseks ehk siis kolmekuuseks. Kinkisime neile Rimi Mammutipäevadelt hangitud käoking-orhidee (ilus, pikk, punaste õitega elegantse kaardus varre küljes).

Ega enam õieti ei mäletagi, et kolmekuune oskab süllevõtjale laia suuga vastu naerda, hoiab hästi pead ja on üldse üks igati lahe tegelane. Kahjuks oli meil aega ainult selliseks üle-ukse-õnnitluseks, nii et pikemaks Liisiga mängimiseks ei läinud. Aga eks Kadri tuleb temaga mõnikord jälle töö juurde, eks siis.

 

Sõideti sisse!

Eile hakkasime Leittiga tehnokeskusse koosolekule sõitma, ja kuna oli tööpäeva viimane koosolek ja me kontorisse tagasi tulla ei plaaninud, läksime kahe autoga. Mis lõppes sellega, et kanalist Paekaare tänavale välja sõites jäin seisma, et peateel tulijaid läbi lasta - ja Leitti põrutas mulle tagant sisse. Kuna tal on nn. linnamaastur ehk HRV, on see päris kõrge ja ta sõitis mitte niivõrd tagastangesse, kui lausa pagasnikusse. Õhtu oli sisustatud kindlustusseltsis, kahjukäsitluses ja Peugeot teeninduses.

Kõige hullem lugu, et Peugeot on kokku hoidnud käsilukustuse arvel. See tähendab, et nüüd, kus mul on pagasiluuk mõlkis ja korralikult ei sulgu, ei saa ma ka auto uksi lukustada. Nii ta seisabki lukustamata ustega mu maja ees tänaval. Kuna kindlustusel on aega asja ajada terve kuu (teenindus lootis küll, et nädala-pooleteisega peaks korda saama), ei saa ma ju nii kaua autota olla.

Eile õhtul viisin mõlkis taguotsaga autoga Mummi maale, et ta Memme pensionipäeval tal abiks oleks, kui postiljon tuleb. Jäin ööseks maale, auto seisis (ikka lahtiste ustega) Pohla juures. Aga nagu ütlesid lohutavalt teeninduse mehed: kui auto ära varastatakse, ega keegi niikuinii tõestada ei saa, et uksed lukus ei olnud!

Maal on lumi peaaegu ära sulanud, aga tanumas olid ikka hanged. Ja eelmisel nädalavahetusel olid Karin ja Toomas käänaku peal autoga sisse jäänud, nii et seal olid HIRMSAD rööpad ja mudamülgas. Jälle paar koormatäit kive läheb teemaks.

Tallinn-Narva maantee läheb (osalt juba on) tänavu põhjalikku remonti Maardu-Valgejõe lõigul (45 km). Ja siis tuleb Maardu juurde Eesti esimene highway liiklussõlm! Praegu igatahes on maantee küll totaalselt talvekahjustatud, täiesti ainuõige tegu on seal kõik asfalt üles võtta, nagu ühel teesuunal juba osaliselt tehtudki on.

Täna käisin ka jooksmas (umbes 4km). Polnud enam nii hull kui esimene kord, aga no päris hull ikka!

 

 

X-Dream jälle tulekul

Taas kord olen ma registreerunud segased@emt koosseisus multispordivõistlusele! Ehkki iga kord lõpetades ma arvan, et no nüüd oli küll viimane.

Kõige jubedam, et esimene etapp on juba aprillis, aga ma pole üldse trenni teinud. Mitte et see ka varasematel kordadel mind seganud oleks, aga seekord olen vist küll eriti nõrk, tundub endale.

Igatahes on meil plaan võita sel aastal välja kuulutatud võistkondade kodulehtede konkurss.

Natuke ka ajalugu: paavst on surnud

Kogu roomakatoliku kiriku pea, paavst Johannes Paulus II suri 2. aprillil Eesti aja järgi kell 22.37 Vatikanis paavstiresidentsis.

Mingil ajal käis paavst ka Tallinnas, pidas isegi eestikeelse kõne (muidugi päheõpitud, aga siiski - viitsis pähe õppida jutu mingis mingi tundmatu väikerahva keeles, kes usu poolest pealegi valdavalt hoopis luterlased ja/või õigeusklikud).

Viimased aastad on paavst tegelikult kogu aeg väga haige olnud, vähemalt on niisugune mulje jäänud pealiskaudsel meedialehitsemisel. Aga paavst paraku ei saa pensionile minna ega ametist tagasi astuda, teda saab vabastada ainult tema otsene ülemus, ehk siis kristlaste Jumal ise. Ja ainult.

Nüüd ongi siis Jumal Johannes Paulus II lõpuks vabastanud.

Paavsti surm on tähenduslik isegi tänapäeval, kus inimesed usuküsimustes siiski leigemaks jäänud. Ka mina, kristluse seisukohalt püstipagan, langetan leinaks pea. Head teed ühele vanale kurnatud mehele, kel oma valitsemise ligi kolme aastakümne jooksul oli maailmale nii mõndagi öelda. Ta oli hea paavst, kui nii üldse sobib öelda.

Puhaku ta rahus.

Rattahooaeg avatud

Laupäeval ostsime Jürile Hawaii Expressist ratta - sedapuhku lisandus meie pere rattaparki Schwimm (on veel Marin - minul, Classisc- Katil ja Optima -Odel). Müüjaks oli taas Marko, kes on mulle müünud Kati ratta, Ode suusasaapad ja sidemed ja üldse igasugust staffi, nii et ta on meil juba nagu mingi peremüüja. Ja ta mäletab üllatavaid asju - näiteks oli tal tänavu meeles, millise ratta ta aasta tagasi mulle "tüdruku jaoks" müüs, ja ka see, et sellega peaks enne garantiiaja lõppu hoolduses käima.

Teised rattad talvitusid tänavu maal, nii et pärast Jüri rattaostu kihutasime Katiga maale teiste rataste järele. Damn, talvega on kuhugi rändama läinud rihmad, millega rattaid auto pagasiluugi küljes oleval raamil kinnitada! Lõikusin siis tavalist nööri ja sidusin ja sidusin.

Maal tundus muidugi täiesti lolli mõttena see, et võiks rattaga sõitma minna. Õu oli lund täis, tanum oli lund täis ja üle põllu käiv talvetee pehme. Jätsime auto Pohla juurde ja viisime rattad sinna, sõites üle porise põllu, kuhu ratas kohati ikka väga sügavalt porisse kaevus.

Linnas aga on jalgrattateed juba puhtad ja kuivad. Sõitsime pühapäeval Stroomi rannas ja Kakumäe teel - suurepärane ilm ja palju tuttavaid, kel kah sama mõte tulnud rattama-jooksma-rulluiskama tulla. Jüri algul muretses sõidu pärast kitsastes kohtades või teiste vahel ning teeäärtest ülesalla sõitmise üle, aga kõik sujus tal nii hästi, et ma isegi olin sellest üllatunud.

Nii hiline kevad

Laupäeval pidas töökaaslane Anne oma sünnipäeva (sedapuhku number 30). Ja kuna ta pidas seda teist aastat järjest oma rannahoones asuvas kodus, tuli aknast välja merele vaadates kohe meelde, kui suur kevad oli olnud aasta tagasi.

Meri oli täiesti lahti ja rannas polnud lumekübetki. Õhk oli soesoe, nii soe, et pluusiväel sai seista kaua rõdul ja külm ei hakanud - või kui, siis just niipalju, et andis põhjust mu "kaasavõetud elukal" (tuletis sõnast "elukaaslane", eks ole) mul ümbert kinni võtta.

Tänavu oli aga meri paksult jääs, nii et Anne kuulus päikeseloojanguvaade avanes hunnitult tardunud lainete kohal. Ja õhk oli küll üsna soe, aga jäine, nii et rõdul polnud hoolimata gaasisoojendajast kuigi mõnus pikalt olla.

Aga sünnipäev oli tore ja kestis kaua. Mida edasi, seda paremaks läks, ja koju jõudsin pool viis hommikul.

Selle üritusega seoses sai jälle üle hulga aja tehtud tutvust ühistranspordiga ning sisenesin isegi Viru bussiterminali. No ma ei saa midagi parata - on asju, mis mulle kohe üldse ei meeldi, ja ühistransport on üks nendest. Juba kooliajal käisin meelsamini jalgsi kui sõitsin trolli-bussi-trammiga, ning ajapikku on see pigem süvenenud, ehkki ühistransport on palju normaalsemaks ja mugavamaks läinud.... Aga kuna buss Piritale väljus alles veerand tunni pärast, andis see mulle kohe vabanduse virisema hakata, et võtame parem takso ja leme veerand tunni pärast kohal.

Mu arrogantsus sai muidugi karistatud, nagu ikka: taksosõit Piritale maksis röövellikud 97 krooni. Ja tagasisõidul oli viimane ots, mida ma üksi sõitsin, täiesti crazy: taksojuht hakkas hoopis valele poole sõitma ja kui ma talle ütlesin, et Välja tänav on Lillekülas, porises ta midagi vene keeles vastu ja tiirutas ta veel hulk aega mingeid imeringe teha, nii et lõpuks oli arve 98 krooni. Selle peale muutusin ma lihtsalt põhimõtte pärast vastikuks kliendiks ja ütlesin, et nii suur arve on ainult tema rumaluse tõttu ja maksan sellest heal juhul poole. Kemplesime hulk aega, mõlemad ähvardasid teineteist politseiga, ja lõpuks leppisime 60 krooni peale kokku (mis tegelikult on ikka liiga palju selle viimase jupi kohta, aga olgu peale). Oma vastikusele panin ma punkti sellega, et nõudsin talt tshekki.

Aga järgmisel päeval oli juba tõsiselt soe ilm (+10), nii et kevad ikka tuleb ning nii minust kui taksojuhtidest saab siis kohe parem inimene.