Minu suguvõsa naised
on juurtega Põhja-Eesti paekivis
kitsal maalapil Viinistult Kolga-Aablani
Lahemaa rannast kaitseväe keskpolügonini
Need paekivid on nii tugevad
et 1945.aastal ei istunud mu vanaema ühel sünkpimedal sügisööl paati
vaid tuli koos kolme lapsega koju tagasi
ja vanaisa jõudis üksinda Rootsimaa randa.
„Eks ma nutsin terve tee,“
ütles vanaema lühidalt ja lihtsalt.
Minu teine vanaema tuli rannast talusse teenima.
Kaheksateistkümne aastane, helesiniste silmadega ja habras
jäi ta silma ühe vaesema talu perepojale.
„Ega ma tegelikult tahtnudki Mardile minna,
ta küll mängis pilli, aga oli ju kaksteist aastat vanem.
Aga kui perenaine ütles: ega ta sind ikka ei võta,
siis vihuti mõtlesin: küll ikka võtab.“
Vanaemade valikute tulemusel
sain sündida mina
ikka siia paekivide kanti
kuulama ja edasi kandma vanade aegade jutte
oma suguvõsa naistest
kes jäid noorelt leseks
kui kalapaadid merelt tagasi ei tulnud
või kui mees jäi Esimesse ilmasõtta
või, nagu juba öeldud, põgenes Teise ilmasõja ajal üle maailmamerede.
Oma suguvõsa naistest
kes tüüfuseepideemia ajal – ikka see Esimene ilmasõda –
polnudki veel naised, vaid tüdrukud
ja istusid keset surevaid omakseid köögilaual
väikest venda süles hoides ja kartes ümberringi vaadata
sest igas voodis jälle keegi suri.
Oma suguvõsa naistest
kes sünnitasid 1 kuni 11 last
- alati küla arutada, et miks nii vähe või palju
noorukesena või neljakümnendates
- oh seda häbi otsa, ise vana inimene juba, või siis niimoodi plikast peast!
kes abiellusid verinoorelt või 70-aastasena
kui üle mere läinud mees oli surnud ja võis laulatussõrmuse välja vahetada.
Ja kõik muud variandid seal vahel.
Oma suguvõsa naistest
Kes pakkisid 1884.aastal lapsed ja majakraami vankrile
andsid ohjad meeste kätte ja asusid teele Krimmi poole.
Teekond võttis aega üle aasta
Mõned lapsed sündisid, mõned surid -
no kõike juhtub ju pikal teekonnal!
Ja kui elu mustmullavööndis ei klappinud
sest juured olid jäänud ju paekivide vahele
tuli jälle terve aasta tagasi tulla.
Aga ega jalad jää, kuhu jäljed jäävad
ja lõpuks jõuad ikkagi koju tagasi.
Kõik need naised elavad edasi minus
ja minu suguvõsa lugudes
ja ma tahaksin osata neid edasi anda
vähemalt sama ilusti ja väärikalt kui Kristiina Ehin
ja nagu nad kõik väärt on.