Täna tõusis päike 05:45. Kasutamaks tänavu haruldast tuulevaikust, agiteeris Leivo sõbrad Tallinna lahele kajakist päikesetõusu imetlema. Noh, ega selles seltskonnas eriti kõvasti polnudki vaja agiteerida :)
Imetlesime peegelsiledat, koos päikesega tõusvas kerges tuules säbruliseks muutuvat merd. Jõime kohvi ja sõime saiakesi.
Oli imeilus.
Ja muidugi lõbus ka. Mõned meeldejäänud paremad palad.
***
„Aegnal on olnud vabatahtlike päästjate valvemeskonnad või midagi seesugust.“
„Neil on siis ka päästevõimekus?“
„Ee… paati vist siiski pole.“
(Leivo ja Kaspar arutlemas merepääste teemadel.)
***
„Ja seal on… meie uus alajaam.“ (Taavi imetleb Tallinna romantilist kilukarbisiluetti ja rannajoont.)
***
„Eskimoaerudel on kaks koolkonda aeru õige pikkuse arvutamiseks: ühe järgi peaks aer tulema pikem, teise järgi lühem. Muidugi on mõlemal pooldajad ja vastased ja käivad tulised vaidlused. Täitsa kaks leeri. “
„Kas Eestis ka?“
„No mis sa ise arvad?“
/Mõne aja pärast teema juurde tagasi tulles/
„Tegelikult oleks ootuspärane, kui eestlased kõige pikema aeru võtaksid.“
(Rahvuslikud eripärad läbi kajakivarustuse prisma).