On ühtaegu uhke, õudne, ilus, rõõmus, nukker ja mida kõike veel, kui lapsed teevad elus oma suuremad või väiksemad valikud, astudes teele, kus ma ei ulatu ega oskagi neid kuidagi toetama. 
Ode Liis sõitis 5.jaanuaril Sitsiiliasse. Aastaks. Vabatahtlikuks.
Ode Liis on pesakonnast üldse kõige rahvusvahelisem laps. Alates sellest, kui ta 16-aastasena leidis koolitusvõimaluse Prantsusmaal, pakkis koti ja lendas Toulouse´i. Nüüd tähendab tema "lähen sõbrannale külla" enamasti mitte kõrvaltänavat, vaid lendu Iirimaale või Austriasse või mõtet kohtuda eri riikidest sõpradega hoopis Pariisis. Ning väärtuste skaalal on maailmakogemus eespool valikust saada 20ndate eluaastate alguses ports lapsi ja majalaen.
Uus maailm, uus normaalsus.
Ja ometi olen ma kindel, et valgete ööde helendus läbi meie kuuriesise kase, ritsikate sirin sumepimedas augustiöös, kohevad hanged ja kuuskedelt kaelavarisev lumi, Tallinna kilukarbisiluett, vaid käputäiele (mis see miljon maailma mastaabis muud on!) mõistetav salakeel, e-Eesti ägeduse- ja mugavusefaktor ning veel palju-palju muud jääb teda alatiseks Eestiga siduma.
Ja loodan, et oleme oma maailmakodanikule andnud kodust kaasa juured, mis teda ei takista ega seo, vaid vajalikul hetkel pidet annavad.