Ei tea, kas tegu on hingedeaja või täiskuu mõjuga, aga kuidagi ei saa peast ühte hiljutist lugu.
Õhtul nii umbes poole kaheksa paiku mööda Juhkentali tänavat sõites nägin – õnneks juba kaugelt – sõiduteel kahte umbes kümneaastast last ja nende jalge ees lamavat looma. Paar väiksemat last oli ka kõnnitee serval, kehakeele järgi otsustades kas nuttes või kätega silmi varjates.
Liiklus oli väike ja minu autot nähes jooksid teel olnud lapsed tagasi kõnniteele - aga olukord oli parasjagu ehmatav. Veel ehmatavam oli mõte, et ilmselt on lemmikloom otse väikeste omanike silme all auto alla jäänud.
Autoga tee äärde tõmmates ja sündmuspaigale minnes oli esimene kergendus, et teel lamas noor rebane. Seega mitte perelemmik, vaid linna sattunud metsloom. Aga kui autot ei lähenenud, jooksid suuremad lapsed jälle sõiduteele, et lamajat uudistada ja olukorda hinnata. „Ta jookseb verd!“ „Kiirabi peaks kutsuma!“ hõiklesid nad mulle. No mu esimene mure oli muidugi nad ise teelt ära kamandada, enne kui üldse rebasele mõelda.
Ajal, kui ma lastega tegelesin, materialiseerus sündmuspaigale ka kolm meest (ma tõesti ei märganud, kust ja kuidas, ümber pöörates nad lihtsalt olid äkki kohal.)
Seisime seal nüüd juba suure hulgaga, nii suured kui väikesed, kõik ühteviisi nõutud.
Täiskasvanute kolleegium hindas rebase kaugvaatluse teel surnuks, lähemalt uurima ei tahtnud keegi minna. Samuti ei tahtnud keegi meist minna rebast autode teelt kõrvale tõstma. Olime küll ühel nõul, et seda tuleks teha. Aegajalt tuli ju autosid, õnneks lamajat märgates ja mööda manööverdades, aga keegi võis ju ikka kogemata temast uuesti üle sõita. Kui rebasel ka juba ükspuha, siis ülesõitjal ilmselt mitte.
Nii et jah, olime ühel nõul, et kõrvale tõsta tuleks. Aga niimoodi – paljakäsi, linnariietes…?
Lõpuks, ennast üsna nõmedalt tundes, otsustasime helistada 112. Ise hästi teades, et surnud rebane autoteel on Päästeameti ülesannetest küll valgusaastate kaugusel… Aga jutt kuulati professionaalselt ära ning lubati teema edasi anda. Ja vaid loetud minutite pärast helistati tagasi loomade varjupaigast, et laiba asukohta täpsustada.
Saatsime lapsed kodu poole ja läksime igaüks oma teed. Ilmselt polekski me saanud midagi enamat teha, aga ikkagi … kuidagi nõme tunne on.
Mu isa ja vanaemad poleks looma ilmselt niimoodi lamama jätnud. Eriti kui polnud täiesti kindel, on ta ikka surnud või hingitseb eluvaim veel sees ja loom kannatab. Mida teeb aga moodne inimene? Jätab jamaga tegelemise professionaalidele ja kirjutab internetis.