Ma kahtlustan, et see võis olla 28.kuupäeval, kui Leivole pakuti ühel üritusel võimalust lasta teha kaks tasuta T-särki, kuhu rinnale kirjutati kandja nimi. Kuna see oli välismaal võõrkeelses keskkonnas, ei mõelnud Leivo pikalt, vaid laskis pluusidele kirjutada “Kallis” ja “Armas” – hellitusnimed, millega me teineteise poole pöördume. (Ärge kartke, me ei tee seda seltskonnas: saame aru küll, et armastajate vastastikune nunnutamine-mõmmitamine tundub absoluutselt kogu muule maailmale naeruväärne. Aga isekeskis on see tore ja suhtele iseloomulik.)
Oma pulmakuupäevaks valisime 28.märtsi. Me teadlikult ei tahtnud valida suve, sest meil oli tahtmine teha üks tore pidu, aga suvel jääb see paratamatult konkureerima muude rohkete üritustega. Pealegi on varakevad minu lemmikaastaaeg. Nojah, mitte küll päris selline varakevad nagu praegu – tavaliselt on märtsi lõpus ikka lumikellukesed õitsemas, lume alt välja sulanud kõrgemad künkad lõhnavad ja päike meelitab enda poole pööratud ninaotsa ketendama…. Nii et 28.märts tundus päris sobiv kuupäev – ehkki kui pakkusin meie lilleseadjale välja idee, et meie lauakaunistused võiksid olla lumikellukestega, laitis ta selle maha põhjusel, et nii palju lumikellukesi ikka kokku ei korja, sest neid ju keegi tööstuslikult ei kasvata.
Kui aga vaatasime ühel hetkel kalendrisse, kus iga päeva juures ka nimepäevade loetelu, osutus, et 28.märtsil on nimepäev neil, kel nimedeks Kallis ja Armas. Milline tore kokkusattumus!
2010.aasta novembris astusime Leivoga järgmise sammu õigete eestlaste ridadesse: võtsime eluasemelaenu ja ostsime korteri. Selleks, et laste suurekssaamisel oleks meil koht, kus me kahekesi elame – ja Leivo majas, sest tema lapsed on nooremad ja vajavad seetõttu kauem vanema lähedaolekut. Ühtlasi oli meil kokkulepe, et märtsi lõpuni elab eelmine omanik oma perega korteris edasi, kuni nad oma uues kodus remonti teevad. Ja täiesti juhuslikult kujunes “märtsi lõpp” selliseks, et võtmed saime enda kätte just 28.kuupäeval.
Meie pulma-aastapäevade traditsiooniks (kui kahe aastapäeva järel juba võib nii öelda) on saanud see, et mina panen koduseks tähistamiseks selga oma pulmakleidi. Ja nii läks seekordsel pulma-aastapäeval sedasi, et Leivo võttis pulmakleidis minu sülle ja kandis üle koridori meie tulevasse koju…
Ja esimeseks asjaks, mille me sinna sisse kolisime, sai väike valgest portselanist mehe-naise kuju, mille Leivo mulle juba mitu aastat tagasi sünnipäevaks kinkis. Oma elegantses lihtsuses oli see ka meie pulmatordi tipuks – ja ma kahtlustan, et kui Leivo ta kunagi oktoobri lõpus väliskomandeeringus olles ostis, toimus ka see just nimelt 28.kuupäeval. Teisiti ei saa see lihtsalt olla 