Ma ei ole sage lendaja - keskmiselt ehk üks-kaks lennureisi aastas. Ja seepärast on iga lend mulle siiamaani erutav ja eriline.
Eriti see hetk, mil lennuk end stardirajalt lahti rebib ja maailm on korraks täiesti uskumatu, ebareelase ja hullumeelse nurga all. Vaated lennukiaknast, Tallinna kohal püüd heita viimast pilku kodumajale, tunda ära maapealsest vaatest tuttavaid paiku ja hooneid. Võõrastes maades suurlinnade tulede sära, mägede lumised tipud, teise mandri tundmatu rannajoon ja sootuks teistsugused värvid kui koduses Euroopas...
USAsse ja tagasi sõit tähendas kokku kuut lennukit. Tallinn-Helsingi-New York-Seattle ning San Francisco-New York-Helsingi-Tallinn. Lennukompaniidest olid esindatud Finnair, Delta ja American Airlaines.
Üksinda reisimine. Esimese asjana avastasin, et ma polegi kunagi üksi lennanud. Tegelikult siiski üks kord olen- Rootsis komandeeringus käies, aga Rootsi on selline väike ja tuttavlik sõit. Pikematel, kaugematel ja võõramatel reisidel olin alati olnud kellegagi koos - pole lihtsalt üksi reisija tüüp. Nüüd aga olin üksinda teel USA-sse, sest Leivo oli oma Microsofti konverentsi tõttu seal juba nädal varem kohal. Päris üllatav tunne oli tabada end niimoodi üksinda teel.
Sain veel kord kinnitust, et ma pole üksinda reisija tüüp. Igav oli, eriti lennujaamades ootamise ajal. Ja seda lennuki õhkutõusmise rõõmu polnud kellegagi jagada.
Küll aga tekib üksi reisijal rohkesti pealiskaudseid kontakte teiste samasugustega. Kust tuled-kuhu lähed tüüpi vestlused lennukites ja ootesaalides, mis avatud meele ja seiklustele aldis oleku korral võivad viia ka uute tutvuste ja ettevõtmisteni. Aga jah, kui mulle meeldiks üksi reisida, oleksin selle tegevusega ilmselt juba ammu alustanud. Aga ei meeldi.
Ehmatav maandumine. Seekordsesse lendu mahub ka minu jaoks esimene õõvastav maandumiskogemus New Yorgis. Nojah, kui käisime Leivoga Marokos, tuli ka Ryanairi lennuk Londonis alla peaaegu püstloodis, aga see oli pigem naljakas kui tõeliselt hirmutegev ning tuletas meelde vana anekdoodi piloodi meelest kõige kuradima lühemast maandumisrajast, mis küljeaknast välja vaadates ka kõige kuradima laiemaks osutus... Nii et ma pole kunagi maandumist kartnud, nagu kardavad väga paljud inimesed, keda ma tunnen.
Nüüd aga siis maandumine New Yorgis. Kus laskumine oli tegelikult sujuv kuni üsna viimase hetkeni, mil lennuk äkki väga järsult kõrgust kaotas, siis korraks taas nina üles rebis ja siis väga järsult rattad maha sai. Ja vist kohe ka pidurdas - igatahes olin ma oma turvavööst hoolimata näoga esiistmes kinni, mis lisaks ehmatusele oli ka päris valus. Sai kohe selgeks, miks hädamaandumisel tuleb võtta pealtnäha veider poos pea põlvedel ja käed kukla taga - praegusest laubaga vastu seljatuge põrkumisest oli nimelt just kael valus veel paar päeva hiljemgi. Küllap kogesid sama teisedki: minu kõrval istuv New Yorgi venelanna kriiskas hüsteeriliselt, veel mingid inimesed kaugemal karjusid, lapsed kogu lennukis nutsid täiest kõrist... Neid asju märkasin muidugi alles siis, kui lennuki veeremine maandumisrajal oli juba sujuvaks ja ohutuks muutunud. Nagu ka seda, et mu enda käed värisesid konrollimatult ning südame all oli täiesti külm ja tühi õõnsus.
Ilmselt polnud see maandumine siiski midagi eriliselt hullu. Teisel pool vahekäiku istuv mees ütles lohutavalt, et suurtes lennujaamades tuleb selliseid äkkmaandumisi sageli ette - lennugraafik on lihtsalt nii tihe, et piloodil pole võimalik mõelda inimeste tunnete ja kütuse säästmisele, vaid ta peab loetud sekundite jooksul oma eluka taevast alla tooma. Aga mina polnud seda varem kogenud... ja hirmus oli. Sellepärast olin järgmise maandumise eel ja tagasilennulgi hirmsasti pinges, aga õnneks läksid kõik edasised maandumised väga sujuvalt. Igatahes olen nüüdsest ka mina üks nendest, kes piloodile hea maandumise järel südamest aplodeerib.
Hamburgeri-inimesed. Esimest korda elus nägin ka inimest, kes oli nii suur, et võttis lennukis enda alla kaks kohta. Kõigepealt nägin teda vahekäigus - ka pikkuselt oma 190cm mees ja nii paks, et vahekäikugi vaevu mahtus. Sihvakas stjuuardess tema taga tundus nagu lihamäe varjus. Kõige hirmsam oli, et see lihamägi surus end nagu vääramatu jõud aina minu istmerea poole - kartsin juba, et nüüd tuleb ja istub minu kõrvale ja kuidas me küll ära mahume. Õnneks peatus ta aga üks istmerida varem, stjuuardess tegi istmete juures midagi - tundus, et võttis ära kahe istme vahelise käetoe - ning mees pressis end vaevaliselt istuma. Tõepoolest pressis, sest eelmise istmerea seljatugede ja oma toolirea vahele mahutumisega oli tal tõsiseid raskusi. Nagu ka turvavöö kinnisaamisega, mis stjuuardessi abil lõpuks siiski õnnestus... Mõtlesin jälgida, kas kahe koha eest talle ka kaks toiduportsu tuuakse, aga läks meelest.
Lendamise lihtrahvastumine. Iseenesest tervitatav nähtus, et lennupiletid on viimase kümne aasta jooksul odavnenud ning lendamine pole enam luksusreisimise liik. Aga ometi nutab miski hinges taga neid aegu, kus ka turistiklassis sai valida mitme erineva roa vahel, tasuta alkoholi oli piiramatult ja igasuguses valikus ning üleookeanilennul oli lennukis iga istme seljatoe sees ekraan, kus sai valida mitme erineva filmi vahel. Siis oli lendamine nagu sündmus omaette, praegu ainult kohalejõudmise protsess väikese maitsetu makaronikarbi ja salongiekraanilt tuleva sundkomöödia saatel.
Nojah, ega ma tegelikult siiski neid vanu aegu ei igatse. Sest siis ma ilmselt lendaks veelgi harvemini, kordades harvemini kui ma seda praegu teen...