Igal aastal teeb Turu-Uuringute AS uuringu ettevõtete ja avaliku sektori organisatsioonidega meediasuhtluse kohta. Vastavad ajakirjanikud.
Ja igal aastal imestan ma lisatud kommentaare lugedes, et kas elan mina mingis roosas maailmas ja tunnen ainult parimast parimat osa suhtekorraldajatest või on siis tegu mingi ajakirjanikepoolse stambi ja eelarvamusega selle elukutse osas.
Sest kust ometi võetakse AD 2007 meediasuhtlejaid, keda ajakirjanikud iseloomustavad niimoodi?
Aeglased, bürokraatlikud ja takistavad ajakirjanike tööd.
Venitamine, üldsõnalisus
Küsimustele vastuste saamine võtab aega ning pressiesindaja ei suuda lisaküsimustele vastata.
Info ei liigu piisavalt kiiresti- tihtipeale saab ajakirjanik vajaliku materjali enne muid kanaleid pidi kätte, kui pressiesindaja selle edastab või küsimustele vastata oskab
Kuna vastanud 128 ajakirjanikul on kindlasti kordades rohkem kontakte minu kolleegidega kõikvõimalikes organisatsioonides kui minul endal, kaldun siiski kurvastusega arvama, et olen ise roosas maailmas elamas ega tunneta oma elukutse esindajate spektri kogu ulatust.
Üks ametikaaslane ütles küll selle uuringu peale nördinult, et huvitav, milline tuleks pilt, kui suhtekorraldajatel palutaks hinnata ajakirjanikke. Et millised tuleksid siis peamised probleemid ja halvimad iseloomustused, näiteks ajakirjanike pealiskaudsuse ja asjatundmatuse osas. Ja et praegu on suhtekorraldajad teatud mõttes klienditeenindaja rollis: klient (ajakirjanik) on kuningas ning teenindaja peab ka tema mitte-kuninga-väärse käitumise naeratades välja kannatama.
Noh, mina isiklikult positsioneeriksingi oma ametiposti sisuliselt pigem klienditeeninduse kui näiteks turunduse alla. Minu erinevus kliendiinfo 123 töötajatest on lihtsalt see, et minu "kliendid" võimendavad mu vastuse tuhandetele teistele ja kohati on neil ka keerulisemad küsimused.
Aga tõsi on see, et nii nagu suhtekorraldajate liik varieerub seinast seina, on sama kirju ka issanda loomaaed ajakirjanike osas.
On tarku, eetilisi ja sügavalt professionaalseid ajakirjanikke (minu tegevusvaldkonnale pühendunuist lausa enamik kuulub minu õnneks siia alla), on aga ka... noh, ütleme, teistsuguseid.
Olles ise ajakirjanikuna töötanud, ei süüdista ma kedagi pealiskaudsuses - tean, et see kuulub teatud paratamatusena selle ameti juurde. Inimeselt, kes esitab võibolla oma elu esimese telekommunikatsioonialase küsimuse, ei saagi eeldada kõigist asjadest õiget arusaamist. Ent paraku on küsimuse rumalus mõnelgi juhul võrdeline küsija veendumusega, et tema suust pudeneb sula kulda ja ta teeb kohe sajandi paljastuse. Paar aastat tagasi naersin end oma toas ribadeks, kui olen lõpetanud kõne, kus ülinõudlikult küsiti selgitust maakonnalehte tulnud vihjele, mis süüdistas operaatorit kodaniku kalli raha eest soetatud televiisoriantenni tasuta kuritarvitamises mobiilikõnede edastamiseks. Ajakirjanik nimelt oli kaljukindlalt veendunud, et kirjutajal oli õigus ning mina vassin ja valetan seda varjates - sest millest muust kui antenniressursi varastamisest siis need värinad telekapildis, kui keegi helistab teleka kõrval olevale mobiilile... Kui ta minu selgitusi ei uskunud, soovitasin tal rääkida meie tehnoloogiadirektoriga, kuid tema ähvardas konsulteerida pigem sidevaldkonna sõltumatute asjatundjatega. Ilmselt ta oma õnneks seda tegigi, sest lugu jäi ilmumata.
Ja muidugi on ajakirjanikke, kes helistavad mulle ainult selleks, et öelda, et nemad pressiesindajaga ei räägi, vaid vajavad firma juhtkonda kuuluvat inimest. Muidugi ei hakka ma siis mainima, et juhuslikult nad juba räägivadki juhtkonda kuuluva inimesega, vaid hea klienditeenindajana püüan tuvastada, mis teemal nad rääkida tahavad (ehkki mõnikord keeldutakse isegi seda tühisele pressiesindajale ütlemast), ja suunan nad siis sobiva kodaniku juurde. Ei saa salata, et ehkki selline pöördumine eeskätt muigama ajab, on see siiski ka mõnevõrra häiriv. Nagu igasugune üleolev suhtumine ikka. Huvitav, kas need helistajad ise arvavad, et sel moel kasvab firmade austus ajakirjanike vastu? Või et paraneb sellest edaspidi pressiesindajate töö kvaliteet?
Ning kui mind miski häirib, siis on see ajakirjanike püüd kõiki oma eksimusi või vassimisi Lugeja kaela ajada. Et Lugeja jaoks on vaja asju lihtsustada või et mõni nüanss pole Lugeja jaoks lihtsalt oluline. Põhimõtteliselt ja 99% juhtudest õige. Aga mida arvata, kui ajakirjanik on saatnud meilitsi küsimused GPRS-positsioneerimise kohta ning kui ma vastustes tähelepanu juhin, et õige lühend on antud juhul GPS, tuleb nipsakas vastus: "Tänan, kuid tehnilised üksikasjad ei ole loo arusaadavuse seisukohalt olulised."...?
Mõni põikpäisus on aga ka lihtsalt armas. Kunagi kemplesin ühe SLÕhtulehe ajakirjanikuga, kes järjekindlalt kirjutas lehes AS Eesti Mobiiltelefon. Olin talle mitu korda öelnud, et on olemas AS EMT ning pikk nimekuju on juriidiliselt vale. Ja et kui ta nii hirmsasti tahab EMT tähti tõlgendada, tehku seda siis vähemalt ilma AS-ita. (Noh,muidugi ei hakka maailm teistpidi pöörlema, kui ajakirjanik loob leheveergudel juriidiliselt olematu firma, aga millegipärast sellised vead mind häirivad ning püüan alati kirjutajaid harida, et nad edaspidi nii ei teeks). Kui me olime pikka aega mõttetult vaielnud, kas Lugejad teavad või mitte, mis asi peitub EMT kolme lahtiseletamata tähe taga, tuli ajakirjanik välja uue argumendiga: nende väljaanne põhimõtteliselt ei kasuta kunagi mingeid tähelühendeid! Selle peale ei osanud ma tõesti muud teha, kui talle SL Õhtulehes töötamise puhul palju õnne soovida.
Ja siis võitis too ajakirjanik igaveseks mu südame, sest pärast hetkelist vaikust tuli naeruturtsatus ja üksainus sõna: "Touché!"
Nii et mida öelda kokkuvõtteks? Mulle hirmsasti meeldis Toomas Sildami selgitus ajakirjanikuametist suhtekorraldustööle minnes: ma teen edaspidi sama mis seni: vahendan uudiseid. Mida rohkem ajakirjanikke ja suhtekorraldajaid samamoodi mõelda suudab, seda hägusemaks muutub kujuteldav "rindejoon" kahe ameti vahel. Ning mõistmist ja üksteisemõistmist on vaja mõlemal poolel. It takes two to tango.