"Esimene tõelise suvetundega päev" - nii ütles Karin pärast seda, kui olime lastega ja ise Sakus rulluisutanud ning pärast kella kümne paiku õhtul Männiku karjääri kaldal hänginud. Viimast sellepärast, et Helenil ja Martinil oli vaja küll vette joosta, küll liivanõlvast ülesalla tormata.
Tõeline suvetundega päev - nii ütlesin mõttes mina, kui olime hilisõhtul veel ka Leivoga Pirital ühe uisutiiru teinud ning jalutasin, uisud käe otsas, südaöö paiku autost koduni. (Jalutasin aga sellepärast, et hilja tulles pole maja ees enam autokohta ning parkida tuleb kuhugi kaugemale).
Saku rulluisutamise esimene pool möödus lastega mässates - Karin Martiniga, mina Heleniga. Ehkki Martin on kaks aastat vanem, osutus minu töö lihtsamaks, sest väike Helen oli rullidel ootamatult tragi. Hoolimata isegi sellest, et tal olid jalas Kati esimesed ehk siis igivanad rulluisud, millel nii rattad kui laagrid oma "kõlblik kuni" ammu ületanud. Helen aga on loomult vapper - ei tekkinud tal mingit kõhklust laskumise ees ega heidutanud kukkumised (viimaseid tuli muidugi palju ette). Martin seevastu on rohkem minu masti sõitja - tundub, et ta lihtsalt kardab.
Pirital tegi Leivo oma kiirusel täispikkuses raja, mina pool (pöörasin tagasi sel hetkel, kui tema juba tagasi tulles minuga kohtus). Aga üllatavalt hea oli sõita - sellist rahulikku rulluisukulgemist ma tõesti juba täiega naudin.
Ning kõige krooniks leidis Leivo õhtul oma riiulist Heleni jaoks ühed oma lastele väikseks jäänud rulluisud, Kati vanadest märksa uuemad ja paremad.