Kreete ja Lauraga tuli jutuks, et 14-16aastaselt kirjutasin ma mitmeid kaustikuromaane, mille mu isa vahelesegamine päästis ka minu hilispuberteetlikus enesehäbenemise hoos korraldatud tuleriidast. Kreete tahtis neid lugeda (Ode ja Kati tegid seda paar aastat tagasi) ja mina isegi lappasin oma hoolsa koolilapsekäekirjaga kaustikutesse kantud teosed - "Hingekellad", "Südame sunnil", "See meeletu maailm" jne - taas kord läbi.
Teismeliseeas enda kiituseks pean ütlema, et süžeeliin oli kõigis romaanikestes täitsa korralikult olemas. Muidugi see nõretavalt naiivsevõitu ja paduromantiline, millest kõnelevad ka pealkirjad. Aga kui sinna kapaga kirjutamisoskust juurde anda, olekski pisarakiskuja-menuk valmis :)