Lapsepõlvest mäletan ema sünnipäevi olevat alati kirgaskülma päikeselise ilmaga. Kuidas külalised pakasest punetavate nägudega uksest sisse astusid, kuidas väikest Kairit tema musta jänesenahkse kasuka seest välja kooriti, kuidas paksudesse paberkihtidesse varjatud alpikannipotte lahti krabistati ja kuidas Väljaotsa Memm oma igavese beežikaspruuni käekoti sahtlist lastele külmast kõvaks tõmbunud Nurri-tahvlid pihku pistis…
Paar viimast aastat on ema sünnipäeval taas olnud lapsepõlvetalv: palju lund ja jaanuarilõpune jõudu koguv päike. Aga muidugi on sünnipäevadetähistamised nüüd teistmoodi.
Tänavust sünnipäeva tähistas ema Siili pubis. Üks asi, mis iialgi ei muutu, on muidugi ema ise oma askeldavas rõõmsameelsuses ja energias - teine aga see, et ta kipub alati fotodel silmad kinni panema 
Pärast sööki sai löödud mõnigi lahing lauajalgpallis ning kõik nunnutasid üksteise võidu suguvõsa pesamuna Kadrit. Muidugi oli viimases esirinnas just ema, keda tõmbab nagu magnetiga kõigi tillukeste poole.
Ning kui ringiga alguse juurde tagasi jõuda, siis millisena võiks küll Mummi sünnipäev kunagi meeles olla näiteks Helenil – ja miks mitte juba ka Merlil?
