Toomas Hendrik Ilvese ja Ivi Anna Masso raamatu “Omal häälel” esitlusele sattusime eelmisel nädalal Leivoga mitmesugustel asjaoludel. Otseseimaks tõukeks oli Apollo uudiskiri, mis ütles, et tänasel päeval nimetatud esitlus toimub, aga taustsüsteemi lõi hiljutine vabariigi aastapäeva tähistamine, kus Ilves pidas kuulamis- ja kaasamõtlemisväärse kõne. Pean ütlema, et minu jaoks kõlas see lausa lennartmerilikult - ja ehkki sarnasusele viitamine ei ole just kompliment, siis aastapäevakõnes pani küll kõigepealt just see sarnasus mind kõrva teritama.
Ja tuletas meelde, et Ilves oli kunagi üks minu lemmikpoliitikuid ajal, kui ta oli veel välisminister. Ma ei ole liiga suur poliitikahuviline, aga isegi mina oskasin aru saada ja hinnata, kui väärtuslik oli see, mida ta tollal Eesti jaoks maailmas tegi. Ning alles hiljuti meenutas Epp mulle, et kui oli ilmsiks tulnud Ilvese lahkuminek oma tollasest abikaasast Merry Bullockist, olin ma öelnud, et oh, kui kahju poliitiliselt, ta ju jättis maha naise, kes ideaalselt sobinuks presidendiprouaks…Nii et ilmselt mõtlesin ma tollal, et Ilvesest võiks ehk saada kunagi väärt president ning kahetsesin võimalikke takistusi tema teel. Aga kui ta presidendiks sai, siis ei pannud ma seda nagu tähelegi terve tema esimese ametiaja.
Ent tagasi raamatuesitluse juurde. Leivo ütles, et muidugi oleks tore minna, sest president on tehnoloogiatoetaja ning hoiab kogu aeg kõrgel Eesti tehnoloogiliste saavutuste lippu, isegi kui peab selle mõnikord naeltega varre külge naelutama. Otsustasime, et muidugi võiksid siis kodanikud tema intervjuukogumiku ilmumise fakti omalt poolt tunnustada näiteks oma väärikate isikute kohalevedamisega - seda enam, et Soomes oli see kogumik ühiskonnas ju päris lainetust tekitanud… Ette rutates võib öelda, et viimane mõttekäik oli hiljem omamoodi naljakas meenutada, sest president tõi esile just eestlaste omaduse, et miski tundub meile väärt ainult siis, kui keegi on seda juba väljaspool kiitnud.
Muidugi ostsime siis raamatugi ja nüüdseks on ta mul läbi loetud. Ja nüüd on mul eriti hea meel, et me esitlusele läksime ja selle raamatu soetasime, sest tegu on tõesti lugemistväärt teosega. Mitte liiga keerukas, aga ometi sügav – ja presidenti vähemalt minu jaoks uuest, ühtpidi inimlikumast ja teistpidi filosoofilisemast küljest avav. Jah, ma ju teadsin, et ta on tark mees – aga millegipärast oli see viimasel ajal olnud väga passiivne teadmine. Ja mnjah, ilmselt ei ole praegugi üldse populaarne öelda, et mulle Ilves meeldib ja tal on huvitavad mõtted – meedia võimendab ikka temast pilti kui arrogantsest vahakujust.
Aga minul on nüüd natuke meelevaldne paralleel: kui hiljuti pälvis loorbereid film “Kuninga kõne”, kus kogelev kuningas tahtejõuga oma puuduse ületas, siis äkki on sümptom “Presidendi raamat” see, mis aitab meie presidendil oma mõttejõuga ületada seda lõhet, mis kuidagi tema ja inimeste vahele on tekkinud?
Väga hea sisulise arvustuseon raamatule kirjutanud Sirbis Ahto Lobjakas, palju täpsema ja analüüsivama kui mina oskaksin. Ma siis parem ei proovigi seda äpumas vormis korrata 
Aga kuidagi väga iseloomulik on, et Eesti meedias saavutas raamatust enam tähelepanu presidendipere kutsikas, kes raamatuesitluse alguses raamatupoes kohal olevat olnud (mina küll ei näinud mujalt kui piltidelt). Siinkohal võiks muidugi professionaalselt näppu viibutada ja soovitada, et suhtekorralduslikult ei tasu ühte tüüpi (akadeemilist) teemat teisega (loomad elutoas!) segada… aga mine tea, äkki poleks selline igav asi nagu raamatuesitlus ilma üldse pildile saanudki?