No oleks seda aimanud, et süütu nimega pühapäevane ettevõtmine "Rattasõit Paldiskist Tallinna" nii raske on, siis... siis oleks ilmselt ikka läinud!
Juba Balti jaamas tundus, et rongitsi rattaga Paldiskisse sõitmine on profiriietuses ratturite üldlevinud käitumisviis. No muidugi, kolme nädala pärast on ju võistlussõit Paldiksi-Tallinn (Nissan Maratoni nime all vist), eks nad harjutavad... Seepärast oli tunnine rongisõit väga rattateema-keskne, sest muidugi kogunesid kõik ratturid vaguni ühte otsa ja siis see rattajutt muudkui veeres. Ma oskan selle tunni järel nüüd efektselt kirjeldada, kuidas keskjooksu välja lüüa (mis siis, et ma ei teagi, kus keskjooks asub) ning miks Speedmax on mudas sõitmiseks parem kumm kui suuremustriline hea pidamisega maastikukumm (mis siis, et ma ise väldin võimaluse korral mudas sõitmist).
Esimesed 10-15km oli rada asfaldi- või kruusateel, aga siis oli muidugi hädasti vaja juhtida trass ühest pangast alla ja teisest üles - ning ilmselgelt olid mul valed kummid :), sest igatahes ma enam tempot hoida poleks jaksanud. Aga ühel kaassõitjal oli pangast üles pressides kett katki läinud ning tänu Leivo abivalmidusele sai tehtud ketiaparnduspeatus, nii et ma sain veerand tundi hinge tõmmatud. No ja siis muudkui edasi Tallinna poole - mis oli ikka ma-sen-da-valt pikk maa... Vahepeal tuli ka lausa X-Dreamilikult turnida puujuurtel ja kitsastel metsaradadel, ületada liivalaike ja sillakesi... Tegelikult vahva, ja ma olen täna ikka täitsa elus ka!