Puhkusepäeval, kui midagi olulist teha ei olnud, võtsime rattad ja sõitsime Surusse rattaretkele. Meie = mina, Kati, Jüri, Ode Liis ning Kairi ja tema lapsed Anna ja Mart.
Mart oli just jalgrattasõidu selgeks saanud, kuid kuna tal päris oma ratast ei ole, sai tema sõiduvahendiks maa jalgrattakuuri raudvara - Skolnik, millega kunagi sõitis Kairi ise, seejärel tema noorem õde Kai ning riburada ka kõik minu lapsed ja Mardi õde Anna. Hämmastavalt vastupidav on see raudvara ikka küll! Muidugi on tal vahetatud sadulaid ja kumme ja kette, aga põhiosas on tegu ikka vana hea Skolnikuga nagu muiste.
Ka Kairi sõiduvahendiks oli muinasratas ehk üks vana single-speed roheline naisteratas. Konnake oli vist selle nimi meie kunagises kõnepruugis. Annal oli variant sõita minu kunagise kokkupandavaga, kuid kuna selle kumm oli lootusetult mitteõhkupidav, sai Anna endale sõitmiseks Kai suhteliselt uue sõiduvahendi ja võis sellega käike vahetades ässata.
Sellel pildil oleme jõudnud Suru sillale. Minu lapsed käisid silla juures ka ujumas väiksemate jaoks oli see paraku liiga sügav (seal on hauakoht) ja allikate tõttu ka kohati üpris salalikult külm.
Suru silla juurest algab Kaitsejõudude lahingupolügoni territoorium. Meie sõidupäeval oli polügonil infotahvli kirjade kohaselt pioneerpataljoni lahinglaskmise kolmas päev. Mida iganes see ka tähendas, ei hakanud me seda lähemalt uurima ja hoidsime tulealast kaugele eemale. Paugud olid igatahes kõvad ja mõnikord üpris ootamatult ehmatavad.
Sõitsime Soosilla-Suru teed pidi edasi ning jõudsime kohta, mida olime kevadisel pikamaajooksul (vaata http://kaja.ekstreem.ee/?ID=601&s=com ) Leivo ja Alariga läbi metsa eemalt näinud ja imestanud, et mis ehitus ja kaevandamine seal nüüd käib. Käis see, et Kruusimäe Tõnu Kembalt rajab sinna turismitalu!!! Ja väga muljetavaldavalt. On kaevanud kaks järve (sellest need väljakaevatud pinnasemäed, mis meile tookord läbi metsa silma jäid!), üks 4 ja teine 6 meetrit sügav, palkidest sauna ja suitsusauna, magamisruumid 40 inimesele... Peamaja on veel pooleli, sest nagu ta oma valdusi näidates meile seletas, on pangalaenud peal ja liiga hooga ei saavat ette võtta. No kui see, mis ta praegu teeb, pole - heas mõttes - hooga ettevõtmine, siis ... :)
Ja koostööd teeb ta Adrenaatoriga, kelle seikluskoolitujad siis tema juures saunas ja olemas käivad. Jälle see väike Eestimaa: kolme Adreanaatori tegelasega käisime eelmisel aastal Ahvenamaa reisil.
Meie rattaretke pikkuseks kujunes 30,4 kilomeetrit, mis Mardi Skolnikut ja värsket rattasõiduoskust arvestades on lihtsalt super.
Ja tagasiteel sõime muidugi tee ääres ka maasikaid.