Uuemad töökaaslased tegid neljapäeval "vanadele" divisjonikaaslastele üllatuspeo. Väga lahe oli: valgetesse kaitsetunkedesse riietatud ohvrid võeti näitleja (vist oli Taavi Tõnisson?) poolt vahi alla, pandi ahelatesse ja kamandati suurde sõjaväeautosse. Sõit läks - no loomulikult Patarei vanglasse, kus aga osad meist olid juba käinud . Jah, minu ja Leitti organseerimisagarus oli korraldajatelt osa üllatust ära võtnud, aga kus meie seda teadsime.
Patareis saime seekord läbi elada pikema vanglaseikluse koos kongis istumisega. Sisustasime seda meie "grupeeringu" uute liikmete ametivande andmisega ja tänavu tuli kahjuks algatada ka üks uus traditsioon -lahkumisvanne.
Alloleval pildil oleme jaotuskambrist, kus kõik koos olid, juba kongidesse paigutatud. Pildil siis meie kolmeliikmeline "eluaegsete" seltskond koosseisus Ärikas, Informaator ja Liider (nimed toimikukaanelt).
Lõpuks, jah, sai igaüks oma toimiku (ohh, ma nägin selle pildil välja nagu tõeline pätiplika - nad kohe oskavad selliseid vangifotosid teha :). Ja toimikusse olid nobedad korraldavad kolleegid minu kohta kirjutanud nii: "Turundusringkonna üks kõige informeeritumaid liikmeid. Ajakirjanike seas hinnatud hääletoru, kellele on teenimatult omistatud süütu ja malbe blondiini imago." Olgu-olgu, see solvang on neile laenatud, aga mitte kingitud või andeks antud! ;)
Vabadusse sõit toimus velotaksodel. Mul õnnestus küll olla kaassõitja, st. mitte vändata - aga päris kole oli. Suured rekkad uhasid mööda ja meie juht oli paras kamikadze. Igatahes jõudsime eluga kohale. Tõeline kergendus!
Õhtu lõppes Scotland Yardis, osadel ka veel Angelis.