Neljapäeva varahommikul viisin lapsed maale, sest Mummil oli jäjest 4 vaba päeva ning ta tahtis need veeta Heleni ja Martiniga maal - et see on lihtsam, kui neid linnas ja lasteaias pidada, pealegi kui maal on palju teha ja ilusad ilmad. Ka minu lapsed olid siis varmalt valmis maale minema, ja kass sai siis muidugi kah kampa võetud.
Kena jah, startisime kell 6:30 ja varahommikuselt tühjal teel jõudsime hoolimata Maardu-Valgejõe teeremondist 50 minutiga kohale. 62 km - see on ametlik kaugus Tallinnast meie küla teeotsas. Memmele teretere ja paar sõna juttu, ning mina pöörasin otsa ringi ja sõitsin tööle tagasi. Seekord kulus aega terve tund, ehkki minu töö on Peterburi maantee otsale kõvasti lähemal kui kodu. Aga sedapidinine ots jäi tööleruttajate tippaega - nii Kuusalust kui Loksalt, lähematest kohtadest rääkimata, käiakse Tallinnas tööl ning sõitjaid on tõesti palju. Nii tuli teist korda 62 km.
Õhtul muidugi jälle maale - lapsed oli vaja linna tuua, et ööloomaaeda minna. Ja järgmisel päeval oli ka Mammu sünnipäev, nii et tahtsime kindlasti kodus olla. Kolmas ja neljas kord 62 km.
Mammu sünnipäeva varahommikul katsin ma peolaua (tordi jm jõudis enne ööloomaaeda minekut ära osta) ning istusin taas kell kell 6:30 autosse, sedapuhku selleks, et kell 10 Haanjas Eesti Suusaliidu hooaja lõpetamise üritusel olla. 250 km.
Üritus oli lahe. Sõitsime Haanja liivastel ja mägistel teedel rattaga, tegime ekskursiooni Suurele Munamäele ja laskusime köiega vaatetornist. Kui Kristina Shmigun parajasti traksid peale oli saanud ja üle ääre valmistus astuma, ronis vaatetorni parajasti Aivar Pilve advokaadibüroo esindus ja avaldas kahtlust, kas ikka tasub Eesti naissuusatamisega niimoodi riskida. Kristina arvas, et tasub küll. Advokaadid tegid temast siis võibolla viimased pildid - aga õnneks või kahjuks need siiski viimasteks ei jäänud, sest naissuusatamise tulevik jõudis täie tervise juures õnnelikult alla.
Vaskna turismitalu tünnisaunas sain lobiseda Silja Suijaga, kes on mu spordi-iidol teadagi sellepärast, et kolme lapse emana ja firmajuhina suudab edukalt ka tippspordis kaasa lüüa. Lisaboonusena sain nüüd teada, et ta on ka väga tore inimene!
No aga pärast seda suurepäraselt veedetud poolpäeva tuli mul jälle autosse istuda ja Tallinna tagasi sõita. Taas 250 km - millegipärast polnud Haanja vahepeal Tallinnale lähemale tulnud.
Ja olles natuke kodus toibunud, tuli lapsed autosse pakkida ja vana hea 62 km maale sõita - laupäeval pidas isa oma 63. sünnipäeva, mis tegelikult on küll alles esmapäeval.
Sünnipäev oli lahe ja sugulaskeskne. Istusime õues, grillisme, sõime-jõime. Meil oli naiste juturing, lapsed möllasid isekeskis ning meestel olid sügavkülmast võetud veniva viina seltsis omad jutud. Viimased lõppesid öösel pool kaksteist sellega, et Mummi aitas hoolitsevalt Tõnule kingi jalga ("No paneme nüüd ikka sussikesed ka!") ning kantseldas sünnipäevalapse magama (mis mitte lihtne ei ole, sest isal tuleb alkoholi mõjul maailmaasjade arutamise tuju peale). Aga järgmisel hommikul oli Tõnu juba kell 5 üles tõusnud, ujumas käinud ja muru niitnud, et korralikult kaineks saada - tal oli Kuusalu kirikus ema mälestamispäev. (Ah jaa, Tõnu ema suri kuu aega tagasi, aga teda ma kahjuks eriti ei tundnudki, nii et temast siia ei ole kirjutanud: nad lahutasid Tõnu isaga, minu onu Peebuga, vist juba enne, kui mina üldse midagi mäletama hakkasin, ja nii jäi ta meie suguvõsast eemale).
Sünnipäeva naljakate hetkede hulka kuulus näiteks ka see, kuidas Mäepealse Memm mind ja Karinit kepiga udis, kui me päikese käes päevitusriiete väele võtsime: mis paljaskultuur see olgu! Korralikult kleidid selga! :) Ja laste vaieldamatu lemmik oli muidugi hetk, kui Mummi otse videokaamera ees "Oh sa raisk!" ütles, siis kohkunult kaamera taha jooksis ja seal oma sissekukkumise peale uuesti "Oh sa raisk!" kuuldavale tõi.
Aga järgmisel ennelõunal pakkisin uuesti lapsed ja kassi autosse ning läbisin 62 km. J-l on täna sünnipäev ning ta kutsus meid päeval õnnitlema.
J-L ja M-l on nüüd juba kaks kassi. Kuu aega tagasi võetud Tolgus Mussele on seltsinud väike karvane Pätu. Viimane on tõesti imearmas karvapall, samas kui Tolgus on lihtsalt tore naljakas tavaline lühikarvaline kiisu, ilma igasuguse harmooniata ja korrapärata. Aga lapsed nunnutasid ikka Tolgust ka, mitte ei tegelnud ainult väikese ilusa ja armsaga. Selle üle oli mul väga hea meel.
Paistab, et J ja M on koos õnnelikud ja see on tore. Täitsa siiralt. Ja nagu ma juba ühel eelmisel külaskäigul märkisin, paistab J mulle kaugelt palju sümpaatsemana. Näiteks ei häiri mind enam üldse, kui ta toas suitsetab (mina ei pea enam selles toas elama ;) või pidevalt õlut joob (mina ei pea enam temaga õllehaisust magamistuba jagama ;). Ja toredad küljed, millega koos elades oled ära harjunud, paistavad paremini välja - näiteks söögitegemise harrastus...
No ja kui ma kolm päeva pärast lahutust nii sõbralikke mõtteid mõtlen, siis on see ilmselgelt kinnitus sellest, et lahkuminek oli õige tegu. Ei olnud meil isegi seda ühendavat kirge enam, et viitsiks teineteise peale solvunud või vihane olla :)))
Aga siis pakkisin lapsed ja Mammu taas autosse ning sõitsin - ei, mitte maale, vaid koju. Kõigest 5km.