Jaanipäevajärgset pikka vaba aega ära kasutades plaanisime teha kolmepäevase kajakimatka Hiiumaa laidudele. Vahepeal mitut erinevat kooslusvõimalust omanud seltskond kujunes lõpuks neljaliikmeliseks: Valdek ja Reigo ühestel, mina-Leivo kahesel kajakil. Ning erilised tänud Valdekule, kes ajas välja laidude külastamiseks vajalikud loadning teavitas meie retkest ka merepäästet.
Marsruudiks kujunes Rohuküla-Pasilaid- Mõisaholmi front -Harilaid –Hõralaid (1.ööbimine), päevateekond 30 km. Teisel päeval sõitsime Hõralaid-Heltermaa-Kaevatsi- Saarnaki-Kõrgelaid-Hanikatsi (2.ööbimine), kokku 25 km. Kolmandal päeval sõitsime Hanikatsilt Heltermaale, väikese kajakivahetuspeatusega Kaevatsil.
Jaanilaupäeval möllab kõikjal Eestis tugev tuul ning tormi kese on Hiiumaa taga. Usume optimistlikult ilmaennustusse, mis lubab hommikuks tuule vaibumist – ja 24.juuni ennelõunaks ongi prognoos täitunud ning meri Rohuküla juures vaid kergelt valgete “jäneste” säbruline.
Esimene päev: äraspidine panda ja paduvihm
Rohuküla sadama kõrval, õigemini veidi enne sadamat, on hea koht kajakkide vettelükkamiseks.
Alguses on kõik härga täis ning abiks on ka kerge taganttuul: kiirused GPSi ekraanil (vaadake alloleval vasakpoolsel pildil olevat lahendust “tee ise kajakile GPSi alus”!) vilguvad algusnumbritega 8 ja isegi 9km/h. Kaheksa kilomeetri pärast esimesse peatuspunkti, Hobulaiule, jõudes küsib Valdek, kas me oleme tulnud matkale või kolmepäevasesse trenni – ja tegelikult jääbki see ots nii pikkuse, kiiruse, laine kui aerutamisega harjumatuse tõttu hiljem meile kõigile meelde kui kajakireisi raskeim osa.
Väljas on soe päike, aga tuul lõikab märgadest riietest läbi ja kokkuvõttes on jahe. Lähima vaatamisväärsusena leiab Valdek mingi suuremat sorti ekskremendi, uurib seda kadestusväärse põhjalikkusega ning püüab selle kihilisust ja suurust kirjeldades selgusele jõuda, mis loomalt see pärineb. Ilmselgelt on s***määramine nakkav hobi, sest edaspidi arutleme juba kõik erinevate hunnikute juures nende päritolu üle.
Võtame kerge eine ja lepime kokku, et lõuna teeme järgmises peatuskohas. 5km mööduvad pideva supiteemalise unistuse saatel.
Mõisaholmis (mis tegelikult on Vormsi saar, mitte laid) saame kätte kauaoodatud rassolniku. Esialgu on plaan pärast sööki ka natuke ringi vaadata (taamal paistab näiteks üks vaatlustorn), kuid pärast sööki selgub matka esimene reegel: kõik ringkäigud tuleb teha enne sööki, pärast enam ei viitsi. Peesitame niisama päikese paistel, nopime lõunapaiga lähedusest maasikaid – ja sõidame edasi.
Harilaid on kadakane paarisaja meetri laiune ja kilomeetri pikkune lage saareke Hiiumaa ja Vormsi vahel Hari kurgus. Läbi aegade on ta olnud peatuspaigaks nii laevaliikluses kui talvisel jääteel. Põhjaosa ehk Kõrgehari on lage kõrgema kruusaseljandikuga, laiu madalamas, lõunapoolses Madalharis on kunagi asunud elamu ja kõrvalhooned. Praegu pälvivad räämas hoonete kõrval peamist tähelepanu kõrged tont-teab-mis-mastid (mis tunduvad olevat tühjad), mahajäetud sadamakoht ja kummalised raudkonstruktsioonid.
Ja ehkki ees ootav 7,5 km tundub olevat ebameeldivalt pikk, istume siiski paatidesse ja võtame suuna ööbimiskohaks plaanitud Hõralaiule. Teel nuusutab Leivo tuult ja vaatab taevast ja ütleb Leivo saatuslikud sõnad: “Täna tuleb veel vihma.” Kahjuks on tal õigus: läbi esimeste vihmapiiskade saame telgid püsti, süüa keeta tuleb juba telgiesikus. Õhtusöögi peakangelaseks saab Mann, kes korvpallis saadud õlatrauma pärast kajakimatkale tulla ei saanud: kõik ülejääv toit saab ühisel otsusel kuulutatud Manni osaks – ja oma mure, kuidas ta Hõralaiu põõsaste vahelt oma makaronid kätte saab.
Viimasel ajal idamaade suunal reisinud Valdek toob lagedale salapärase plasku, kus sees segu heast konjakist ja Hiina rahvameditsiinijoogist, mis muu hulgas sisaldavat ka koerapeenisepulbrit. Nagu teismelistele, valmistab viimane teadmine kõigile palju nalja ja üldiselt jääb Valdek plasku sisu pruukimisel pigem omapäi.
Sadu muutub üha tugevamaks, plaanitud jalutuskäigust ei tule midagi välja ja tõttöelda oleme ka üsna väsinud – eelmisel õhtul on selja taha jäänud ju jaanipäev. Vajume kiiresti magama – ja järgmine hommik tervitab õnneks juba sõbralikuma ilmaga. Põõsaste külge riputatud kajakipõlled saavad endale välgukiirusel külge ämblikuvõrgud – ning kuna Leivo ämblikega just sõbrajalal pole, kujuneb ka ämblike leidmisest ja välimääramisest üks reisi edaspidiseid põhiteemasid. Ehkki seda lugu, kuidas Leivo püüdis kunagi jala pealt minema ajada “ämblikku”, mis pika paanilise rapsimise järel osutus läbi jooksupükste augukese väljaturritavateks säärekarvadeks, ei ületa ämblikukartjate maailmas ilmselt miski 
Hommikul ärgates avastan ehmatusega, et mulle on selga päevitunud lühikeste varrukatega särk – ja nagu sellest veel vähe oleks, tuletab Leivo mulle meelde, et ma ju sõitsin terve eelmise päeva ka päikeseprillidega… Peeglit pole käepärast, nii et näkku tekkinud negatiivis pandakarumaski saan käetriipude tugevust vaadates õnneks ainult kujutleda.
Teine päev: inimesed ja laiud ja keeleõpe
Hommik algab lühikese otsaga Heltermaale, kus käime poes (osutus, et vastupidiselt söögile ei tähendanud Manni tulematajäämine õlle ülejääki), vedeleme sadamas ja vaatame 360 kajakimatkagrupi ettevalmistusi, kes siitsamast on merele minemas. Nende liikumistee on küll plaanitud veidi teistsugune kui meie oma ja me isegi ei ööbi ühel laiul. Reigo küll arutleb, et kui ilusaid noori tüdrukuid on, võiks ühist ööbimist kaaluda – aga otsustavaid samme ta selles suunas ei astu ning ainult jutuks see jääbki. Kobime paatidesse ning võtame suuna Kaevatsile.
Laiu ja Hiiumaa vahel on nii madal meri, et seda saab läbida nii jalgsi kui ka kõrgemat sorti (veo) autoga. Tee tähistamiseks on merre pistetud kadakad – eks saartel kulge ikka teed kadakate vahel!
Pikema peatuse teeme Saarnakil, mille keskel on (loodusemees Tiit Leito eestvedamisel) taastatud talukompleks ning rajatud õpperada. Õpperaja alguse sildist jääb meelde reisi lõpuni mõistatuseks jäänud termin “üksjalapere” – hiljem googeldades selgub, et üksjalg oli väiketalupoeg, kelle nimi tuli sellest, et tema koormis oli üks jalateopäev (st mitte hobuse, vaid inimese tööpäev) nädalas.
Teine huvitav sõna on seotud lammastega. Saarnaki laid poolitatud lammaste ja inimeste maailmaks, mida eraldav aed jagab pikliku laiu põikipidi pooleks. Kividest, lattidest ja võrgust ehitatud piirdetara, mis enamikus ühtib vanade kiviaedadega, kannab nimetust korendusaed ning inimesed pääsevad sellest kergesti üle tänu omapärasele redelile, mille nimi oli vist kojandu või kujandu – piinlik küll. aga saarelt lahkudes oli täpne sõnakuju nagu peast pühitud. Ei ole see võõrkeelte õppimine nii lihtne
Samuti oli Saarnakil hästi säilinud tuulik, kuhu sai ka sisse vaadata. Süsteem oli tõepoolest muljetavaldav – ja kõige selle keskel oli 8praeguseks juba tühi) linnupesa. Kusjuures see oli ehitatud sellisesse kohta, et Leivo hinnangul säilinuks see tervena ka tuulde pööratud ja töötavas veskis. Targad linnud!
Edasi sõitsime oma ööbimiskohast Hanikatsist mööda, et vaadata üle ka Kõrgelaid (sealsele telkimiskohale pidi maabuma 360 grupp). Ilus telkimisplats kadakate vahel, lõkkekoht ja varjualune – ja muidugi tahtsid mehed ära käia ka kuulsas Kõrgelaiu kõrtsis. Parempoolsel tegelevadki nad kõrtsihoone oletatava asukoha määramisega.
Järgmine peatus oligi Hanikatsil, kus telkimisele vahelduseks saime ööbida majas. Kusjuures – seal majas pidi kummitama, sest üks vanaperenaine (inimasutus saarel lõppes 60ndate keskel) polevat rahu leidnud. Ehkki tal poleks põhjust nuriseda: maja on korralikult renoveeritud, korras ja puhas ja tervitab meid kollaste aknaraamide õhtupäikeses särades.
Nagu matka alguses õppust võetud, teeme ringkäigu ära enne õhtusööki. Väikese mööndusega: Reigo toob lagedale rummi ja kokakoola, mida muidugi ei saa avamata jätta.
Saare keskel asuvas laialehelises salumetsas on salapäraselt hämar. Legendi järgi peaks seal asuma ka ühe lahingus langenud Rootsi kuninga haud – aga keegi ei tea täpselt, kus, nii et Valdek soovitab meil endil metsas asuvatest kivikangrutest meelepäraseim välja valida. Otsustan, et Rootsi kunn puhkab kangru all, mille päitsis on sobivalt hauaplaadi mõõtu suur kivi.
Metsast väljudes arvab Valdek, et tema enam rohkem jalutada ei viitsi ja pöördub maja poole. Kolmekesi teeme veel tiiru sadamakohas, vana tuuliku ja teise talukoha varemete juures, ja läheme majja.
Valdekut pole. Algul ei pööra me sellele suurt tähelepanu, ainult korraks imestame, ja hakkame süüa tegema. Kui Valdekut ikka veel pole, arutleme juba, et küllap võttis legendaarne vanaperenaine üksiku uitaja õnneks, aga kui aeg muudkui möödub ja Valdekut ikka ei ole ega tule, võtab arutelu juba tõsisemaid tuure.
“Nii kaua siin laiul ringi ei kõnni – aga mis võiks siin juhtuda?” arutleb Leivo. “Kukkus, väänas jala? Kukkus mingisse auku? Kaevu?”
“Kaevust käisin ma just vett toomas,” kummutab Reigo viimase võimaluse. Ja paneb end juba riidesse, et salumetsa poole, kus Valdekut viimati nägime, otsima minna. Aga juba tulebki Valdek – vilistab mingit viisikest, on lõbusas tujus ja ütleb end olevat istunud fotoaparaadi, mobiiltelefoni ja koerapeenisejoogiplaskuga rannas. Ja ei saa üldse aru, miks me tema küsimuse peale, et kas on vaja kaevust vett tuua, ohjeldamatult naerma purskame ega kuidagi lõpetada ei suuda.
Õhtu möödub laua taga rummi seltsis ning Leivo valmistab oma reisi-eri: priimusel küpsetatud pannkooke. Algul tundub, et neid saab nii palju, et jätkub Mannilegi – aga kuidagi näuhti saavad kõik söödud ning sõrmedki puhtaks lakutud.
Hämarduvat tuba valgustab küünal ning kummitusmajale kohaselt kerkivad keelele õudusfilmide ja kummituslugude meenutused. Nii et kui lõpuks magama seame, oleme üpris kindlad, et sellise väljakutsumise peale ilmutab end ka perenaine – muide, panime talle nimeks Marta, et oleks kergem rääkida. Aga kui jätta kõrvale Leivo unenäos kollidega võidu jooksmine, möödus öö rahulikult ja väidetavalt rohekalt helendavat Martat ei tulnud.
Ning hommikul Heltermaale sõites oli täiesti kahju, et matk nii lühikeseks jäi. Heameelega oleks sõitnud veel lausa mõnegi päeva.
Pildid osalejatest.
Reigo:
Leivo:
Valdek:
Ja mina ise ja paadid:
