Jah, ma osalesin bikiinifitnessi võistlusel. See oli septembris, aga siiani kirjutab vähemalt kord nädalas mõni tuttav, tuttava tuttav või isegi päris võõras, et küsida soovitusi trenni, toitumise või enesedistsipliini osas. Vastan rõõmuga, aga et kõike mitte pidevalt uuesti korrata, panen oma kogemuse lõpuks ka tervikuna kirja. Endalgi kunagi hiljem hea lugeda.
Kuidas ma üldse bikiinifitnessi sattusin?
Mitte just päris kihlveo peale, aga midagi sinnapoole – kergekäeliselt antud lubaduse tõttu.
Omnivas toimub igal aastal osakondadevaheline viievõistlus, kus võisteldakse viiel toredal alal. Igal aastal on üks nö üllatusala – midagi sellist, mida ise naljalt proovima ei satu.
Kui spordiklubi juht eelmisel talvel arutas, et võtaks üllatusalaks kulturismi ja fitnessi, ütlesin naerdes, et kui selle ära teed, olen mina kindlasti laval - et innustada teisi hulludesse ettevõtmistesse hüppama.
Arvasin muidugi, et NII hull ta pole, et kolleege sellisel alal võistlema panna. Ehkki muidugi fakt, et eelmine üllatusala oli vehklemine, oleks võinud ju teatavat häirekella helistada…
Igatahes, kukkusin peaaegu toolilt, kui selgus, et 2019.aasta võistluskalendris ongi meestel kulturism ja naistel bikiinifiteness. Pidin oma lubadust lunastama hakkama.
Milline oli mu varasem kogemus jõusaalitrenniga?
Jõusaali olin näinud vaid muude trennide kõrval. Või teinud seal mõnd üksikut (üldjuhul rasket ja ebameeldivat) harjutust. Kogu masinapark oli pehmelt öeldes võõras ning veel võõram tundus subkultuur: musklimägedest mehed ning pealaeni ulatuvate kunstripsmete ja puusadeni nukujuustega naised.
Ja kui minu ideaaltrenn on see, kus saab kaaslastega seltskondlikult lobiseda, siis jõusaal tundus sügavalt individuaalne. Igaüks tegeleb vaid iseendaga ning harjutuste vahel tammutakse keskendunult kella jälgides ringi…
Nii et olin täiesti kindel, et jõusaal pole minu jaoks. Aga olin sellest hoolimata valmis eesmärgi nimel pühendunult tegutsema.
Millal treeningutega alustasin?
Viivitasin kahjuks viimase võimaluseni. Pool aastat enne võistlust oli koolitus-loeng ja Ott Kiivikase näidistrenn, aga tegelikku trennialgust lükkasin aina edasi. Kuni juuli keskpaigas (kaks ja pool kuud enne võistlust) polnud enam kuhugi lükata. Liitusin Sparta Spordiklubiga ja astusin uksest sisse.
Kuidas ma alustasin?
Loomulikult olin näidistrenni õpetused vahepealse nelja kuuga unustanud. Palusin Otilt lisatundi ja privaatkava. Miks just Otilt? Esiteks oli tema ju meile näidistunni teinud ja teiseks – no teate küll, et kui varastada, siis juba miljon ja kui hakata jõusaalitreeni tegema, siis selle ala absoluutse meistri käe all J Ja kolmandaks tundus Ott, ehkki pealtnäha samuti see eelarvamuste musklimägi, oma heasoovliku irooniaga sümpaatne.
Ott ei petnud mu ootusi, tegelikult lausa ületas neid. Mitte ainult sellega, et ta oligi sümpaatne, vaid et alustasime eesmärgi paikapanekust ning arutelust, kui palju olen valmis selle nimel pingutama.
Mis mu eesmärk oli?
Sõnastasin selle nii: Olla 28.09 visuaalselt elu parimas vormis ning end laval hästi tunda.
Selleks:
- Kasvatada ja tuunida lihaseid
- Vähendada reite, käsivarte ja talje ümbermõõtu
- Langetada kaalu 3-5kg
Kaalulangetus: kas ja kui palju?
Olen 164cm pikk. Esimese kohtumise päeval kaalusin kodukaalul (riieteta ja enne hommikusööki) 62,1kg, Sparta kaalul (riietega ja pärast päevaseid söögikordi) 63,1kg.
Olin oma kaalu ja proportsioonidega rahul. Tahtsin ainult spordivabade aastatega tekkinud pehmuse taas lihastega asendada.
Ott aga ütles, et ideaalse tulemuse nimel peaksin langetama kaalu 5-10kg.
Mida????
Alpinismiekspeditsioonide ja seiklusspordi perioodil oli mu kaal tõesti 54-55kg (kord, kui sain mäel kõhutõve, isegi 49kg). Aga see oli 15 ja rohkem aastat tagasi.
Noor naine ei saa olla liiga ilus, liiga rikas ja liiga kõhn. Vanuse kasvades kehtib aga Elizabeth Taylori tarkus: tuleb valida ilusa tagumiku ja ilusa näo vahel ning kuna nägu näeb oluliselt rohkem inimesi, on mõistlikum tuua ohvriks peenike pepu.
Ott kuulas selle jutu ära, naeris ja jäi endale kindlaks: mõne kilo siiski peab maha saama. Muidu olevat ma teiste kõrval liiga volüümikas ja seega ei täida oma eesmärki end laval hästi tunda.
Ja lisas lohutuseks, et kui vähegi toitumist kontrollida, hakkab trenni tehes kaal iseenesest langema, sest lihased tarbivad rohkem energiat.
Nii leppisimegi kokku, et püüan võistluseks alla võtta 3-5 kilo.
Toitumine: söö vähe, aga sageli
Ma ei ole kunagi järginud konkreetseid toitumiskavu või dieete. See võtab lihtsalt liiga palju ajuressurssi ja pühendumist, mida mul mujal on rohkem vaja. Nii et ma ei tahtnud hakata seda tegema ka nüüd, kuid muid muutusi olin hea meelega valmis sisse viima.
Aastaid oli mu toidukordade vahe olnud 10-12h: sõin hommikul ühe kõva kõhutäie ja õhtul teise. Nüüd, kui pärast tööd lisandus trenn (sellest edaspidi), ei oleks see enam toiminud. Teadsin ka, et see pole üldse tervislik ja nüüd oligi põhjust end muuta ja teistsugust varianti proovida.
Selleks, et keha liiga palju varusid ei hakkak skoguma, tuleb veresuhkur hoida ilma suurte kõikumisteta. See tähendab, et süüa tuleks pigem vähe, aga sageli.
Hakkasin tööle puuvilju kaasa võtma ja lõuna ajal sööma. Ja muidugi sõin õhtul (pärast trenni) selle võrra vähem.
Toitumisharjumuste muutus tõi esimese kahe nädalaga kaasa 2kg… kaalutõusu. Kannatasin ära, lootes, et kaal siiski peatselt langema hakkab.
Hakkaski!
Viis nädalat pärast trennidega alustamist, kui Ott mind taas igapidi üle mõõtis, olin algusega võrreldes 2kg kergem.
Jooksvalt proovisin jälgida ka seda, et ei tekiks topelttoidukordi. Näiteks kui õhtul oli plaanis küllaminek, siis töölt tulles ma kodus ei söönud. Või kui teadsin, et kolleeg pakub sünnipäeval kooki, siis lõunal ei käinud. Ja kodus küpsisetorti tehes (mis mulle väga maitseb!) piirdusin ise ainult ühe väikese tükiga.
Veel kuu hiljem näitas kaal 59,5kg ja võistluspäeva hommikul 58, 1kg. Viimase saavutasin küll patuga pooleks, süües võistluseelsel päeval ainult šokolaadikomme - et kiirel tööpäeval energiat jätkuks, aga väike toidukogus kõhu siledana hoiaks ning kaalu ei lisaks.
Treening: Jõusaal ja liikumine
Esimese jõusaalitrenni tegin 14.07. Lavaleminek oli 28.09, nii et treeningperioodiks tuli kaks ja pool kuud.
Esimese kuu treeningkava nägi ette trenni kolm korda nädalas, enamvähem ülepäeviti. Ühte treeningkorda mahtusid nii ala- kui ülakeha harjutused, kokku 10 erinevat, igaühte kaks tsüklit ning teine suurema raskusega kui esimene. Korduste arvuks oli 10-15.
Kõhu- ja küljelihaseid tegin mõlemal päeval ning loomulikult oli iga trenni lõpetuseks venitus.
Tagasilöögina ilmnes, et mu põlved ei kannata kangiga kükke (raske alpinismiseljakotiga mäestikust väljamarsside mõju!). Need said vahetatud keharaskusega tehtavate väljaastete vastu.
Teise kuu treeningkava tõi trenni juba neli-viis korda nädalas, lõi lahku alumise ja ülemise kehapoole harjutused ning tõstis intensiivsust.
Iga harjutust tegin kolm tsüklit, harjutuse käigus kahe erineva (suureneva) raskusega ning 10-15 kordust. Pausid tsükli sees lühikesed, ainult raskuste vahetamiseks kuluv aeg.
Lisaks kuulus mõlemal kuul iga treeningu juurde 6km jooksu-kõndi (jõusaali ja tagasi) ning nädalavahetustel ca 10km jooksuots või pikem matk.
Lavaliikumine
Fitnessi lavaliikumist ja esitlupoose õpetas meile Eleri Reinart. Kuna meil oli lahe punt ja tore treener, olid lavaproovid (kokku kaks) üks lõbusamaid hetki üldse.
Pealtnäha lihtne lavaliikumine – kõnnid lavale, kenitled siia- ja sinnapoole, hõljutad pisut käsi ning siis lihtsalt seisad – on tegelikult päris raske. Nii pooside hoidmise mõttes kui tasakaalu leidmises lihaste pingutamise ja loomuliku graatsia vahel. Kirsiks tordil pinge sellest, et oled žürii j saalitäie publiku ees praktiliselt alasti (mis vähemalt minule oli probleem).
Riided ja ehted: sädelust pole kunagi liiga palju
Soetasin Fitshopist teise ringi võistlusbikiinid (mulle selga mahtuvaid oli küll väike valik, kuid leidsin imeilusad tumesinised, kivikestega ja puha) ning hotlips.ee poest spetsiaalsed läbipaistvad ja 12cm kontsaga võistluskingad. Kingade ost küll algul plaanis ei olnud, mõtlesin kasutada oma nahavärvi ja 7cm kõrguseid peokingi (meile kui mitteproffidele oli see lubatud), kuid teiste spetskingi proovides tegid need jala nii palju ilusamaks, et kulutasin ikka need 20 eurot.
Bikiinidega täpselt sobivad kõrvarõngad sain Expressionsist, “teemant”käevõrud enda ehtelaekast.
Võistluspäev
Bikiinifitness pole ainult treenituse, vaid ka iluprojekt. Seega algas võistluspäev hommikul enne kella kuut PMA stuudios. Lavameigi ja soengupõhja sain seal, soenguviimistluse tegi tütar Kati vahetult enne võistlust Spartas. Seal tuli olla kell kaheksa, et saada peale kehagrimm.
Glamuurse kulturismi ja fitnessi lavatagune elu on glamuurist kaugel. Kileboksid, kus värvipüstoliga mehed võistlejaid-võistlejannasid pruuni värviga üle pihustavad – esimene kiht, teine kiht ja õlitamine. Kihtide vahel seisad koos teistega ventilaatorite ees, et värvi kuivatada.
Alasti. Käed kehast eemal.
Täismeigis. Soenguga.
Kell kaheksa hommikul.
Naersime kolleegidega, et pärast seda kogemust ei ole maailm enam endine J Tegelikult polegi, selles mõttes, et nende kolleegidega (kellega igapäevatöös nii väga kokku ei puutugi) on nüüd hoopis teistsugune, semulik ja tore suhe.
Lavale!
Grimm peal ja bikiinid taas seljas, kulges lavatagune askeldamine nagu üks suur tohuvabohu. Lihaste soojendamine (jah, mul olid käekotis kaasas hantlid!), viimased liikumisproovid, pildistamised, ettevalmistusi tegevate proffide imetlemine… Lavanärvi rahustamiseks oli klaas konjakit ja see tõesti toimis. Valio Profeel Cupi lavale sammusin küll saali ja kohtunikke nägemata (kõik sulas silmade ees ühtseks virrvarriks), aga ilma häbelikkuse ja sisemise paanikata.
Huvitav kogemus oli, et üleni grimmiga kaetult ei olnudki seda alastiolekutunnet, mida ma nii väga kartnud olin. Grimm ja lavameik toimisid nagu kostüüm maskiballil – see lihtsalt ei olnud mina, vaid roll, mida etendasin. Keegi hoopis teistsugune - särav ja enesekindel fitnessikaunitar.
Poodiumil ma muidugi ei olnud, kuid eesmärgi olla lavavormis ja endaga rahul täitsin küll vähemalt 200%. Lisaboonus ja suurim üllatus enda jaoks oli, et ma tõesti nautisin iga sekundit laval.
Kuidas nüüd?
Jõusaalis püüan käia 1-2 korda nädalas (tuleb tunnistada, et pühadeperioodil pole õnnestunud). Lisaks ka paar jooksukorda.
Kaalun keskmiselt 59,5-60,5 kg ehk olen kaotatust poole tagasi võtnud. Praegu püüan seda taset hoida ja suveks taas 58,5kg peale jõuda, sedapuhku mitte ühekordselt ja eelneva kommidieedi abil, vaid püsivalt.
Plaanin paluda Otilt uut kohtumist, et saada talveks-kevadeks uus treeningkava.
KKK neile, kes plaanivad jõusaalis bikiinivormi saada
Kas ma soovitan jõusaalitrenni?
Jaa! Pühendatud aja ja saavutatud tulemuse suhe on väga hea. Algul võib olla raske, tüütu ja vale tunne, aga see läheb mööda.
Kas treener tuleks võtta?
Kui pole enne jõusaalis käinud, siis minu kogemuse põhjal on treenerit vaja. Juba selleks, et aidata õigeid raskusi valida ja näidata, kuidas masinaid õigesti kasutada.
Kas treeningkava võib saada ka äpist?
Jah, muidugi, äppides on igasuguseid imelisi asju. Aga kui oled päris algaja, on minu soovitus küll investeerida treenerisse, eriti alguses.
Kui sageli peaks trennis käima?
Sõltub, kui kiiresti tulemusi tahad. Mulle tundub, et alla kolme korra nädalas on parendust raske saavutada (või läheb sellega väga kaua aega). Saavutatu hoidmiseks piisab juba vähemast, 1-2 korrast.
Kui pikk peaks trenn olema?
Arukalt treenides piisab 45 minutist, et kõik oluline tehtud saaks. Keskmiselt tuleb ilmselt tund.
Kas peab hakkama karbiga eritoite kaasas kandma, makrosid jälgima, toidulisandeid sööma, valgupulbrit tarbima jne jne?
Ei pea. Aga võib. Igal juhul peab arvestama, et vormi saab treeningsaalis, kõhnaks söögilauas. Nii et mõtle läbi, mis su prioriteet ja eesmärk on ning otsusta sellest lähtuvalt.
Kust saada toitumissoovitusi?
Siin mina isiklikust kogemusest ei oska nõu anda, sest mina jätsin selle osa vahele. Kasutasin oma tervet mõistust ning järgisin soovitust süüa vähem korraga, aga sageli.
Kas võtta vitamiine ja toidulisandeid?
Kuna oli suvi, siis mina lisavitamiine ei võtnud. Aga ka ilma trennita võtan päikesevaestel kuudel D-vitamiini ja periooditi rauda.
Liigeste ja kõhrede peale mõeldes (vana põlveprobleem!) sõin treeningperioodil Arthrostopi toidulisandit.
Kuidas mõjub kaalukaotus näole?
Mina mingit muutust ei märganud. Aga minu kaalukaotus oli ka ainult 3-4kg kahe kuu jooksul.
Kas on tõsi, et rinnad jäävad väiksemaks?
Paraku jah. Minul umbes pool numbrit (endine C on suureks jäänud, B siiski ebamugavalt kitsas).
Mis on trenni kõige positiivsem tulemus?
Minu jaoks see, et proualikult pehmeks (et mitte öelda pontsakaks) muutunud käsivarred said taas tütarlapseliku sireduse. Samuti vähenenud reieümbermõõt ja lamedamaks muutunud kõht. Ja kapist hakkasid taas välja tulema „uued“ riided, mida ammu kanda ei olnud saanud!