Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Seitse aastat Tiibetis

Eile oli telekas taas kord "Seitse aastat Tiibetis" - film, kus Brad Pitt kehastab Austria alpinisti Heinrich Harre (vist kirjutasin nime õigesti?), kes 1939. aastal probleemide ja vastutuse eest mägedesse põgenedes Teise maailmasõja puhkemisel seitsmeks aastaks Tiibetisse vangi jääb. Ja kus varasemast natsimeelsest egoistist saab budismi mõjul maailma ja inimestega arvestav isik.

Iseenesest suht standardne lugu, aga eks ta ole - oma egoistist soolomees on vist pea igas alpinismigrupis. Kõik nad pole aga kahjuks sugugi nii võluvad isiksused kui Harre - ega ka mitte nii hea väljanägemisega kui Brad Pitt.

 

 

Maal ja maalt tööle

Eile varahommikul läksin lastega maale. Et neil nagu ikkagi vaheaeg ja linnas teleka ees vedelemise asemel võiksid paar päeva maal veeta.

Minu maa on ainult 60 km Tallinnast, aga talviti on seal tõeline külma- ja lumeoaas. Nii ka seekord. Suurelt maanteelt Valgejõe keskuse poole pöörates oli ümberringi silmapilk jõulumuinasjutt: lumised puud ja lumine tee, servapidi piiluv päike selle kõige kohal taevas.

Ja muidugi oli meie tanum kiviaia servani täis tuisanud. Nii et jätsime auto tee äärde ja läksime viimased 400m jalgsi, üle põlve lumes. Kotid olid kelgu peal, mille olima targu linnast kaasa võtnud.

Õhtul oli aga pöörane täiskuu. Väljas oli nii valge, et õhtul lastega jalutamas käies polnud mingit lampi kaasa vaja. Ja ilutulestik, mida Jüri laskis ("Mustad kassid", "Mesilased", "Diskovälk" ja mis lasteraketid tal seal veel olidki) ei paistnud oluliselt rohkem välja kui päeval.

Hommikul tulin ma aga otse maalt tööle. Kuupaistet jätkus ka hommikuks ja külm oli -7, nii et oli väga ilus üksi üle põllu auto poole kõndida. Autost oli saanud öö jooksul saanud muidugi jääkindlus (pärastlõunal olid olnud plusskraadid ja sadanud lörtsi), nii et tubli 15 minuti möödud kraapides-sulatades.

Ka praegu, tööl, on akna taga suur täiskuu.