Get a life!

Kuni 2011.aasta eelviimase päevani paistis, et meil tuleb rahulik kodune aastavahetus – Kati, Ode ja Jüri plaanisid selle veeta oma sõprade seltskonnas ning Laura läks koos Leivo emaga külla Kreetele (ja muidugi ka Marisele ja Ionale ja Alana Mayale) Šotimaale, Ramses Leivo õe Malvi (või õigemini tolle poiss-tüüpi laste) poole. Järele jäime mina ja Leivo – ja minu ettekujutuses olnuks me siis rahulikult kodus veini limpsimas ja käinuks vaatamas kultuuripealinna aasta lõppemise ilutulestikku.

Aga kõik läks teisiti.

Muutused algasid sellest, et Elo viskas Facebooki üleskutse, et eriliselt sooje ilmu kasutades võiks ju veel vana aasta sees kajakitrenni teha. Ja ta mõtles seda täiesti tõsiselt – nii et läbi tuli arutada ainult tehnilised pisiasjad (kuhu minna, mis seltskonnaga, kust ja kuidas saada kajakid jne). Igatahes 30.detsembri õhtul paistis, et homme tuleb minek Kolga lahe väikesaartele.

Aga ikka läks kõik teisiti.

Elole laenutatav ja Leivo poolt autole tõstetav Silveri kajak asus Oti keldris (jaa, seiklusspordiga tegelemine pole üldse lihtne, sellised mitmeastmelised skeemid varustuse haldamisel on pigem reegel kui erand ) ja kui me Leivoga sellele järele läksime, hakkas Ott väikese veini juures veeretama juttu SKM-i jõulupeost Valgerannas. Ning paari tunni pärast oligi asi nii kaugel, et kajakiseltskond läheb merele Valgerannas ja võtab uue aasta vastu koos SKM-iga. Mis lahtiseletatult on SigaKõvade Meeste sõprusklubi – tegelased, keda kõiki ma muidugi teadsin, enamikku tundsin põgusalt või pisut rohkem ja mõnda üksikut ka hästi. Nii et natuke nagu võõrale peole mineku tunne oli – aga, noh, nende inimeste kohta kujunenud positiivse mulje baasil võis igatahes uskuda, et võõristusprobleemi ei tule.

Elo jaoks tähendas muutus plaanides muidugi seda, et ta sõitis Tartust Pärnusse Tallinna kaudu, alustades päeva vist kuskil pool viis hommikul. Ja juba kaheteistkümne paiku oli kogu kamp nii kaugel, et sai Villa Antropoffi taga rannal kajakid vette lükata.

Päikest, tuult ja lumetormi

Ilm oli Pärnumaal täiesti uskumatu: soojakraadid, päike ja kevadiselt punetavad puud. Sõitsime mööda rannaäärt Pärnu poole, ringiga ümber Pärnu muuli ja mööda Pärnu jõge linna sisse, plaaniga sõita kuni Sindini.

Jõele läksime sellepärast, et Leivo sõnul saab jõel vaadata ikka nii vasakule kui paremale. Eks me siis vaatasimegi: jõesuudmest nähes näib Pärnu küll pigem tööstus- kui kuurortlinn, aga huvitav sellegipoolest. Päris tore oli ootamatust rakursist näha Pärnu Kontserdimaja, Port Arturi kaubanduskeskust ja muid varem maalt tuntud objekte.

Pärnu teise sillani jõudes oli küll selge, et plaane tuleb veelkord muuta ja Sindini me seekord ei sõida. Päike oli veeremas, tuul tasapisi tõusmas ja kui tegime mustikapiruka-pausi, hakkas niiskeks saanud riietes kiiresti külm. Tuju aitasid tõsta sillalt üle sõitvad ratturid, kes muretsesid, kas meie tagumikud ei külmeta – tänud küsimust, aga tagumikud tundsid end kõigist kehaosadest  ilmselt kõige paremini, sest nende ja istme vahel oli külma isoleeriv matt ja nende juurde põlle alla ei ulatunud ei tuul ega vesi. Aga hoolimata tagumike suhtelisest heaolust tundus väga õige hetk tagasi keerata.

Esimene osa tagasiteest möödus nagu lennates (külm oli vaja kehast välja saada!) ning Pärnu muuli otsani jõudes saime imetleda kõige erkroosamat päikeseveeremist. Muidugi ei teinud me seda paigal seistes, vaid usinalt päikeseloojangusse aerutades – aga ikkagi oli talvine päike kiirem ning õhtu meie ümber hakkas kiiresti hämarduma.

Ja tõusis laine, mis koos ebamugava ja kajaki jaoks ohtliku taganttuulega suunahoidmise raskeks tegi. Kõige krooniks hakkas sadama – või lausa tuiskama – lund, nii et viimased kolm kilomeetrit tõotasid tulla tõeline põrgu. Sebisime end kiiresti kalda lähedusse, et võimaliku ümbermineku korral oleks vähegi turvalisem – asi pole ju mitte ujumisoskuses, vaid vette sattumisel alajahtumise ohus, nii et kiire kaldalesaamine olnuks võtmeküsimus.

Õnneks aga otsustas lumesadu meie peale halastada ning lakkas. Vaibus ka tuul ja kohe alanes lainegi, nii et maabumisel polnud enam suurt midagi häda. Leivol oli lausa nii hea (või siis nii külm?), et kui ta nägi vahepeal maad mööda villasse jõudnud seltskonna parimaid poegi jooksma minemas, viskas temagi ruttu jooksuriided selga ja ühines nendega.

Kas banaan kasvab puu otsas?

Joosta sai muidugi selletagi – aastalõpupeo esimene osa oli sportlik, kus tiimid pidid end proovile panema viktoriin-orienteerumisel. Või kuidas iganes nimetada võistlust, kus iga punkti eel pidid kolme valikvastusega küsimuse juures otsustama, milline valikutest on õige. Iga valiku kohta oli kaardil ja maastikul punkt – õige variandi juures täht, mille pidid kohale jõudes ütlema, valede juures silt VALE. Nii et lucky you, kui vastust ei teadnud ja huupi valikus õnne ei olnud, pidid kõik punktid läbi jooksma (tuliseid diskussioone tekitas hiljem saunaski näiteks küsimus, milline vili ei kasva puu otsas – õige vastus valikust oli banaan, mis on ju rohttaim, aga esimese hooga ja võistlustuhinas oli raske seda välja mõelda). Mehed, muide, ei tohtinud joostes kaartigi kaasa võtta, vaid pidid lippama mälu järgi, aga valdavalt tipporienteerujate seltskonnas see muidugi probleem polnud. Naistele halastati ja lubati metsa ikka kaart kaasa võtta.

Nii mind kui Leivot vaevas ilmselge intelligentsuspuudulikkus – Leivo jooksiski vist oma esimeses ringis kõik võimalikud valikud läbi ning minagi ei teadnud, kes moekunstnikest natsidega koostööd tegi: Lagerfeldt, Boss või Armani. Olin aga oma arust äärmiselt kaval ja mõtlesin, et küllap on punkt kõige kaugema valiku juures – ainult selleks, et jõuda Lagerfeldti valikuni ja lugeda kohale jõudes punaselt sildilt VALE… Ja ega edaspidi palju paremini läinud, ainult ühe punkti sain kätte esimesel katsel – aga elu ei pea mitte kerge olema, kompensatsiooniks trampisin pimedas punkti nägemata selle ümber mitu ringi, möödudes temast nii umbes sammu kauguselt… Igatahes oli hästi vahva see ristirästi läbi pargi jooksmine, samasugused pealampidega jooksjad ümberringi.

Siis oli saun, söök-jook – ja uus viktoriin, seekord küll orienteerumiseta. Küsimused varieerusid teletupsude tundmisest Mnemoturniiri vääriliste huvitavate faktide tuletamiseni –koostajad olid ikka tõsiselt vaeva näinud! Ja au tuleb anda ka nende leidlikkusele! Näiteks küsimus, mida keegi ei suutnud ära vastata, oli “Mille pärast on see mägi maailmakuulsaks saanud (te kõik olete sellega kokku puutunud)?” Juures oli lainja rohelise künka foto – kaalutlesime läbi kõik kristlikud mäed (no et kõik oleme mingil moel sellega kokku puutunud) ja pakkusime lõpuks Hollywoodi mäge, kust kuulsad tähed eemaldatud – aga õige vastus oli “Windowsi taustapilt”. Selle peale tõesti ei tulnud!

Kuna me telekat ei vaadanud ja seega presidendikõnest osa ei saanud, tuli president ise meie juurde. OK, väljaprinditud näomaski kujul, mis aga tema väärtust sugugi ei kahandanud, seda enam, et kikilips kenasti olemas oli…

Aastavahetus möödus nii võimsa ilutulestiku saatel, et üle lahe ulatuvat Pärnu linna ametliku poole polnud kellelgi mahti vaadata ning pea kõik seltskonnas viibinud väikelapsed (vist tükki 24) ehmunult registrid valla päästsid ja tuppa tagasi tahtsid.

Ah jaa, muidugi oli veel üks viktoriin – pidi ära tundma telesaadete, seriaalide ja filmide tunnusmuusikaid. Mis samuti oli väga lõbus, ja kahtlemata ka hariv.

Kokkuvõttes oli väga-väga-väga tore pidu ning mul on suur heameel sinna sattumise üle. Ja muidugi aitäh kõikidele korraldusega vaeva näinutele!

Uus hommik, uus aasta… uus sport

Uue aasta algus tervitas kirjeldamatult ilusa miljonivaatega läbi villa klaasseina: päike, männid ja peegelsile meri, maas ja puudel kerge valge kirme. Sigakõvemad pidutsejad palusid hommikusöögilauas tiksudes seda esimest küll mahedamaks keerata, mina olnuks valmis klaasseina taga veel pikalt mõnulema – aga Leivo hakkas tasapisi veeretama, et tuleks ikka veel kord merele minna. Lõpuks oli veeretamine nii kaugel, et olles korraks lauast kadunud, ilmus ta tagasi juba täisvarustuses (olgu, aer ja põll olid puudu)… ja muidugi tuli siis teistelgi hakata end tasapisi liigutama.

Tegelikult oli merel eriti mõnus. Soe päike tekitas illusiooni lausa päevitamisest ja kuna ka sõitsime ainult 10km, ei saanud riidedki väga märjaks ega sellest tingitud külm keha ligi.

Autoga tagasi Tallinna sõites hämmastas aga Rapla maakonnast alanud paks lumi – mujal Eestis oli vahepeal saabunud talv!

__
PS: Lisatud pilt on Elo andmetel Rene Ottessonilt, viimase andmetel aga tundmatult autorilt. Mine võta siis tõde kinni, kui Autoriõiguste Ühinguga viitamise pärast  seletamiseks läheb