Pühapäeva hommikul ladistas vihma, nii et hea peremees ei ajanuks koeragi välja. Kuna aga ei minul, Leivol ega Alaril koera ei ole, läksime me varasemast plaanist kinni pidades Võsule. Plaanis oli teha 36h-kestvusvõistluseks valmistumiseks üks pikem jooksuots.
Ah jaa, vahelepõikena: tänavuse 36-tunnika peame lõpetama hiljemalt 29 tunniga, sest Leivo peab jõudma varahommikul Amsterdami lennukile. Praegu pole me veel konsensusele jõudnud, kas oleme lihtsalt nii tugevad, et teeme selle aja jooksul lõpuni, või siis kärbime vahelt aeganõudvamaid etappe. Eks see rajal paista.
Ehkki Leivo teel optimismi jagas, et päeva peale jääb vihm järele, polnud kell 9 vist veel päev peale jõudnud. Sadas nagu oavarrest, kui autost praktiliselt inimtühjas Võsu rannaparklas vastutahtmist välja ronisime.
Jooks viis algul mööda asfalti, siis rannaäärsemat metsateed pidi neeme otsa poole. Rajukari tipus ronisime poollagunenud vaatetorni ja imetlesime kunagsest piirivalveperioodist jäänud suurt helgiheitja-alust. Siis alla, mööda kive hüpeldes ka maailma lõppu ehk neeme pärispäris otsa. Kus muide jäi ka vihm järele!
Ja mööda Neemelõuka serva Saviloodile, sealt (Ulkkari otsa lõigates ja vahele jättes) mööda Koolimäe lahe serva Natturi poole.
Natturilt sai kuiva jalaga ka tillukesele Älvi saarele. Plaanisime sellele ringi peale teha, kuid lindude häiritud kisa (on pesitsusaeg) tõttu mõtlesime ümber ja piirdusime saarekese esiservaga. uurisime ilmselt mere poolt kohale kantud hiigeltüüni (küllap mõne suure meremärgi alust) ja sõime seal ka lõunavõileiva.
Ja edasi Pedassaare neeme tippu, mis oli ka meie retke lõpp-punkt, kust tagasi pöördusime. Vahepeal imetlesime kalapaate ja võrgumärke, maadligi kuuski ja teele jäävat laevakellaga maja. Tagasi siis mööda metsavahelist kruusateed ja matkarada.
Mõnus jooks oli, kokku 31km. Ehkki minul pole vist ei ükski trenn ega võistlus nii raskelt tulnud - olin eelnevatel öödel vähe maganud, küllap sellest juba ette väsinud. Ja lõpu eel olid viimased 7-8km jalad nagu tina või piimhapet täis. Jonn ja tahtejõud olid need, mis mind edasi vedasid, ehk ka Leivo ja Aalri lohutused nende samamoodi haigete jalgade kohta - jagatud valu on ju pool valu :)
Ning niipea, kui autosse saime, hakkas jälle sadama. Tagasitee Tallinna möödus paduvihmas.
Leivo kirjelduses on kah pildid juures. Kõiki Leivo pilte näeb siit. Alar oli tehnoloogiliselt hästi varustatud, tema poolt salvestatud teekonda (kahes osas) näeb siit.