36h kestvusvõistlusel olin neljandat korda - tiimis ikka koos Leivo ja Alariga - ning lõpetamiste ja katkestamiste skoor on nüüd siis 2:2. Ka oma esimese seiklusvõistluse, sedapuhku siis naistetiimis koos Anne ja Siretiga, samuti katkestasime. Vahepeal kaks õnnestumist ja nüüd siis jälle katkestus, kuna mina lihtsalt jooksin energiast tühjaks. Tagantjärele on muidugi kuradima kahju, eriti kuna tagantjäreletarkusena (mis teadagi on täppsiteadus) olen välja mõelnud, kuidas oleks saanud seda vältida.
Pilk ajalukku
Alloleval pildil on minu esimene, kah hüpersuperlahe tiim "EMT Ullud Naised", kellega sündis esimene kogemus 36h võistlusel. Eks me olime ikka väga hulljulgelt rajale läinud, kui nüüd tagasi mõelda. Kompassi ja kaarti lugesin ainult mina - mis juba ise on ohu märk, sest praegu suudan ma Leivo ja Alari kõrval vaevu järge pidada, kus me oleme - valikute tegemisest ja otsustamisel kaasa aitamisest ei saa rääkidagi. Aga katkestamine ei sündinud seekord siiski mitte puuduvast orienteerumisoskusest.
Kuidas üldse sünnivad katkestamisotsused? Tol esimesel korral Kõrvemaal olime valinud lootusetult valed jalanõud - õhukese tallaga tossud kategooriast "üldjalats" ning täiendanud neid õhukeste sokkidega, arvates, et nii on varvastel rohkem ruumi ja ei hakka hõõruma. Muidugi hakkas, oi kuidas veel - õige valik olnuks paksu tallaga jalats ja pehme spordisokk. Ja kui siis ilmnes, et plaanikohaselt 50km pikkune jalgisetapp on rajameistri "näpuka" tõttu mõnevõrra pikem ja kanuudeni minna on veel täiendavad 25 km - siis me lihtsalt murdusime. Ja läksime Aegviidu-Tallinna rongile, mille saatuse hoolitsev käsi just selleks hetkeks sinna metsavahelisse jaama saatis, kus me kohutavat "tegelikult on jalgsi 75 km" fakti kuuldes olime.
Tänavusel võistlusel kulgesime vahepeal taas koos Falcki tiimiga, kellega olime ka Kõrvemaa jalgsietapi raskeid radu mõõtnud. Tookord jätkus nendel visadust minna meie katkestamiskohast edasi ja katkestada seal - ja etteruttavalt öeldes juhtus samamoodi ka tänavu.
Esimese korra tagantjäreletarkusena oskan nüüd hinnata varustuse olulisust. Aga kaks vahepealset lõpetatud võistlust tekitasid ilmselt liiga-kergesti-võetava tunde, et küll hakkama saab ja mis sellest liigsest kolast kaasa vedada. Ja kuna ühelgi kolmel korral polnud vihma sadanud, jäi kaasa võtmata näiteks vettpidav kilejakk, mis just seekord oleks võinud olla päästev faktor.
Ilus algus
Aga tagasi tänavuse võistluse juurde. Start oli reede õhtul kell 21 ja võistluse käigus selgus, et etappide järjestus on seekord ratas-jooks-kanuu-ratas-jooks-kanuu. Mis tähendas, et öö peale jäänuks meie liikumiskiirust arvestades osa esimesest rattaetapist ja jooksust ning teise öö peale teise jooksu lõpp ja kanuu algus (kanuuga lõpetamise ajaks pidanuks taas juba valgeks minema). Aga alustades me seda muidugi ei teadnud, sest 36h võistlusel käib elu stiilis "üks punkt korraga" - alles igasse punkti jõudes saad teada, kuhu järgmisena minema pead.
Algus kulges meil väga kergelt ja ladusalt. Minu isiklik lemmik oli esimene öine jalgsietapp, mis tundus lausa lendavat. Siht Karuskoselt suurele teele möödus pimedas joostes imekergelt (hiljem, kui sama sihti juba päevavalges jalgrattaga teistpidi mõõtsime, näis talle seevastu kilomeetreid juurde keevitatud olevat). Leivo kirjutab lähemalt võistluse käigust ja vigadest, mis said tehtud, aga tervikuna oli kõik väga tore ja positiivne. Mulle muidugi ei meeldi ukerdada jalgrattaga mööda risuseid sihte ja seasongermaid (kellele meeldiks :), aga see kuulub lihtsalt lahutamatu osana multispordi juurde ja tuleb ära kannatada. Allpool Alari pildistatud stiilinäide jalgrattarajast multispordis.
Seekord olid korraldajad palju vaeva näinud lisaülesannete väljamõtlemisega. Lisaülesandeid oli tõesti palju, pea iga punkti eel tekkis lõpuks tunne, et kas saab sealt niisama minema või peab midagi tegema - aga ka see oli tegelikult teretulnud vaheldus võistluse käigus. Isegi vibulaskmine, mida ma küll üldse teha ei osanud, nii et meie tiim sai "preemiaks" 7 trahviringi joosta.
Seekordse võistluse meeldejäävaim osa oli kahtlemata pikk rabaetapp pärast Öördi järve. Pehme sammal, õõtsikud, lõputu lage väli üksikute veesilmade ja porimülgastega, spetsiifiline lõhn, jalgu tarretav rabavesi... Mätastel oli veel üksikuid mulluseid jõhvikaid - küll need maitsesid head! Tatsutasime seda silmapiirini ulatuvat raba üle tunni, kuid tundus, nagu kulunuks selleks täiesti lõputu ajavahemik. Tõsine nauding oli pärast seda teele jõudes Läti luha poole jooksma asuda.
Teine suurem ülatus oli seotud Karuskose rippsillaga. Sellest nimelt ei tohtinud üle minna ja nii pidid tiimid, kes esimest jalgrattaetappi lõpetades olid teinud teispool jõge kulgeva rajavaliku, olukorra ees, et rattad tuli kanuuga üle jõe vedada. Korraldajate poolt oli jõel kaks kanuud, pika nööriga nii omavahel kui kaldas kinni, ja nendega tuli siis majandada. Kuna ka jalgrattaetapile järgnevaks jooksuks tuli uuesti üle jõe saada, tekkisid mõlemal kaldal pikad kanuusabad. Eriti kui üks lätlaste tiim risti jõe ületamise matsu ära ei jaganud ja millegipärast hoopis piki jõge üritas sõita. Muidugi tuli siis nööripikkusest puudu ja nad ei saanud neile meelepärastes kaugemates kohas randuda. Nii nad siis muudkui lobistasid seal edasitagasi, samal ajal kui kõik teised üritasid neid kaldalt igas keeles, aga tulutult juhendada. Läti keeles sõimata ei osanud kahjuks keegi :)
Teise jooksuetapi alguses kohtusimegi vanade sõpradega tiimist "Hundi jälgedel" ehk nn. Falcki võistkonnaga (enam nad puhtal kujul Falck ei ole, nagu ka meie pole enam EMT - inimesed ju vahetavad töökohti. Aga kohtumisrõõm oli ikka: "Näe, jälle EMT!"- "Näe, jälle Falck!").
Selle jooksuetapi esimene punkt oli märksõnaga "jõe hargnemine" ja me just arutasime, kus see asub: siinpool mõlemat jõge, harude vahel või teisel pool mõlemat jõge. Terased "falckikad" olid selle punkti aga kanuuetapil ära näinud ning polnud kadedad oma teadmist jagama. Nii siirdusime üheskoos rõõmsal meelel ja reipal sammul rajavalikule üle maanteesilla, sest ujuda õhtu eel enam ei tahtnud. Falckile vastuteeneks tuletas Leivo, et järgmisse punkti, mis asus taas üle jõe, peaks saama kuiva jalaga: ühes kohas jooksis tee kahtlaselt jõe kaldasse välja, nii et võis oletada kaardile märkimata silda. Nii oligi ja vanadest sillarusudest viis rada otse punkti. Autasustamise eel võistlusmuljeid jagades kuulsime aga mõneltki tiimilt, kuidas nad selle punkti eel olid ujunud ja Soomaa ürgvõsas punkti otsida ragistanud.
Kisub jamaks
Võistluse teisel ööl hakkas vihma tibutama. Polnud just laussadu, aga mets ja riided olid siiski märjad. Ja rõskus puges kehasse, kus niikuinii juba ees suur energiakaotus. Algul püüdsin külma vastu võidelda sellega, et ärgitasin kaaslasi sörkjooksule - jõudu veel oli, ise lausa imestan selle üle, et kuidas ma nii hästi jaksasin. Tagantjärele arvan, et joostapüüdmine oli pikas perspektiivis viga: kohe külmavärinate alguses oleksin pidanud pigem sööma (soovitavalt midagi sooja) ja ehk ka midagi lisaks selga panema.
Nüüd aga külmavärinad aina süvenesid ja võtsid lõpuks lausa vappekülma amplituudi. Loomulikult on mul ka varem väga külm olnud - näiteks varahommikul Leninil 6100m kõrgusel laagrist liikuma hakates - aga alati on külm olnud mingi välispidine nähtus, millega saab võidelda. Nüüd aga tundus külmust kiirguvat otse minu enda seest. See oli uskumatu, ettekujutamatu ja minu jaoks tegelikult väga hirmutav tunne. Ma ei osanud sellega hakkama saada.
Leivo, kes on varem ise samasuguse kogemuse üle elanud, sundis mind sööma. Aga küllap oli juba liiga hilja: tükk juustu käis suus ringi ja lõpptulemusel oksendasin kogu sisikonna teeäärsesse põõsastikku. Ning hiljem teist korda veel. Ega see olemist kergemaks ei teinud, ikka vastupidi. Ja pidevalt külm oli niikuinii.
Ei olnud see mu kaaslastele kerge, aga kui taas olime jõudnud vahetusalasse ehk Karuskosele viiva otsesihi lähistele, ütles Leivo, et nüüd aitab ja lõpetame. Et ei hakka nad ka kahekesi edasi minema, tulemust sellega niikuinii kirja ei saa ja endale tõestada pole lõpetamissuutlikkust vaja.
Arvestades meie asukohta ja sealt otse Karuskosele minekuks kuluvat maad, olnuks meil jalgsietapi lõpetamiseks olnud vaja läbida 7 lisakilomeetrit. Väga vähe tegelikult, kui vaadata puhanuna ja keset valget päeva - aga tol hetkel poleks ma seda ilmselt jaksanud. Ja siis oodanuks ees veel tundide kaupa kanuud - külmas, vihmas, ühes asendis... ei, ma tõesti ei oleks seda suutnud.
Aga igast kogemusest on midagi õppida. Eks ma siis õpin, ütlen ma optimistlikult.
____
Teised võistlusest. Alar pildistas. Leivo kirjutas ja pildistas (link on juba teksti sees mainitud, aga et ei peaks sealt otsima, olgu siin dubleeritud). Maare jagab vapra Turbokammi naistevõistkonna muljeid.