Liitun blogiringiga "7 vähetuntud fakti minust" :)
1. Oskan käsitsi lehma lüpsta ning vokiga kedrata.
Need oskused õpetas mulle vanaema, minu Väljaotsa Memm. Kindlasti saaksin nende töödega veel praegugi hakkama, ehkki protsess võtaks ilmselt kaua aega (lüpsmisel) ja tulemus poleks kvaliteetne (ketramisel). Lisaks õpetas Memm veel igasuguseid vanaaja-naistetöid, näiteks kanga ürgamist, aga sellega ma küll iseseisvalt hakkama ei saaks - kõik pasmad ja piivahede arvestused on peas sassis.
2. Ühest töökohast on mind sisuliselt lahti lastud.
See oli Era Panga Grupp panga moratooriumi eel. Ühel päeval öeldi mulle lihtsalt, et homme pole vaja tulla. Muidugi ei makstud mingit koondamistasu, tehti hoopis tagasiarvestus enam kasutatud puhkuse osas. Majanduslikult oli see töökaotuseks väga ränk hetk: tollane abikaasa oli just eelmise kuu palgaga põhjalikumalt pidu pidanud, Kati kuu aja pärast esimesse klassi astumas, minul aga äkki järgmine palk tulemas teadmata kust ja teadmata millal. Aga kuna ma olin ammu tunnetanud, et selle firma asjad vabalangemises allamäge lähevad, olin juba ringi vaatamas uue töökoha järele. Otsustaval personalivestlusel käisingi juba töötuna, kuid ei öelnud seda. Kodus ka ei öelnud, et mul enam tööd pole - ütlesin, et võtsin puhkust. Mammu ning mu ema-isa oleksid muretsema hakanud, abikaasa aga mitte-aidata-saamise kurvastusest jooma kukkunud. Vähemalt nii ma tollal arvasin.
Seda nüanssi oma elust olen ma seni rääkinud vist ainult Katile :)
3. Mul olid 5%lised rohelised läätsed.
See peaks tegelikult neile, kes mulle mu eelmiste läätsede kandmise ajal otsa vaatasid, teada olema :) Praegused läätsed on mul tavalised ja värvitud, rahast hakkas ostmise hetkel kahju. Võibolla järgmised saavad jälle rohelised olema.
4. Mul on kõhu paremal pool suur arm rängast pimesooleoperatsioonist.
8-aastaselt tegin teise katse varases nooruses loojakarja minna (esimene oli 5-aastaselt paadist vette kukkudes): mul lõhkes kodus pimesool. Ning meie rajooniarst ei saanud aru, miks on mul kõhus nii meeletu valu, soovitas aga sooja kotti peal hoida. Kui palaviku lakke lõi ja ma juba enamvähem sonisin, kutsus ema kiirabi. Olin kaks kuud haiglas, kus mind opereeriti veel ka teist korda, sest sodi jäi esimesel korral sisse ning palavik ja põletik püsis. Ning neid sonde ja torusid, mida pärast veel kaua haavas hoiti, samuti neid valurohkeid puhastusprotseduure - neid ei taha mitte meenutadagi. Tulemuseks on arm, mis otsekohesemad (et mitte öelda ebaviisakamad) inimesed saunas ahhetama võtab ning millest tänapäeval keegi uskuda ei suuda, et see on lihtsa pimesooleopi tulemus.
5. Mulle meeldib puude otsas ronida.
Meeldis lapsepõlves ja meeldib siiamaani, nii ebaväärikas kui see ka ei ole. Lapsepõlves kasvas meil õue peal hiigelsuur vaher, mille maaga paralleelsete okste külge kinnitas isa peenematest männitüvedest lihvitud kuni kuuemeetrise pikkusega postid. Neid mööda tuli üles ronida, kätega puuoksast haarata ja jalad hopsti oksale järgi vinnata. Edasine oli juba kukepea. Ja mööda posti tuletõrjuja kombel alla sõitmine selge lõbu. Ning me (mina, Karin ja Kairi) ei saanud üldse aru, miks külalised hirmunult ahhetavad ning meie vanematelt küsivad, kas nood tõesti meie pärast ei karda. Praegu ei saa ma aru sellest, kuidas nad tõepoolest ei kartnud :)
6. Olen täis ebausku.
Ärge tulge mulle ütlema, et õuel kukkuv kägu ei tähenda surma, selili lauale pandud leivapäts ei kutsu vaesust majja ning katkikukkunud peegel ei too seitset aastat õnnetut armastust! ... Tegelikult muidugi proovin neist tähendamissõnadest ja ebauskudest teadlikult üle olla ning neid unustada, sest neid teada on kurnav.
7. Oskan kaarte panna ja kätt vaadata.
Külanaaber Mätliku Rutt õpetas 10-aastasele minule selgeks käejoonte lugemise ning täditütar Maret kaartide tähendused (Maret, mäletad - need olid Sul ühte väiksesse taskumärkmikku lausa värviliste pliiatsitega üles tähendatud :). Ning kuna ma olin terane laps, oli mul tuttavate ja sugulaste kohta igasuguseid huvitavaid teadmisi või kuulujutte kõrva taha pandud, mida siis käe või kaartide tõlgendamisel välja tuua. "Issand, kuidas see tüdruk küll oskab!" ahhetati sünnipäevadel ja muudel pidustustel, kus huvilistele algul nalja pärast, hiljem juba inimeste tungival soovil ennustasin. See jant kestis oma paar aastat. Mingil hetkel hakkas aga mulle endalegi tunduma, et ma Oskan - kõrva taha pandud teadmisi ei olnudki enam vaja, käsi ja kaardid jutustasid nagu iseenesest mingit lugu. Ilmselt mõtlesin ma need lood küll rolli sisse elanuna lihtsalt välja (olin paljulugenud, hea sõnavara ja fantaasiaga laps) - aga äkki tundus ennustamine mulle hirmutav. Küllap olin saanud nii suureks, et mõista: niisuguste asjadega ei tehta nalja.
Kellele ma teatepulga edasi annan? Näiteks Gea, Kajakas, Anneli, Liisu, Kati... Tundub seniste ringide põhjal selline naisblogijate sisene asi olevat, nii et mehi pole vist hea toon soovitada?