Mäepealse Memm, minu isapoolne vanaema ja laste vanavanaema, sai tänavu 7.detsembril 95 aastaseks. Jah, just - üheksakümne viie aastaseks. Täna käisime talle õnne soovimas.
95 küünalt on ikka väga palju. Ei mahu ära isegi kahe kringli sisse, tuli kõrvits küünlaalusena appi võtta. Tesel pool lauda paistab Margiti pesamuna Kristel (10) ja tagaplaanil, kui eriti hoolega vaadata, minu ema.
Memmel on kolm last - Mall, Peep ja Ants; kuus lapselast - Margit, Priit, Esta, Tõnu, mina ja Karin; ning 14 lapselapselast - Margiti lapsed Silver, Oliver, Kristel, Priidu lapsed Robert, Roger, Sabiine-Liisa, Esta lapsed Annika, Andres, Margus; minu lapsed Kati, Jüri, Ode Liis ning Karini lapsed Martin ja Helen. Vanim lapselapselaps on 22 ning noorim, Sabiine-Liisa, 2. Siin pildil on Memm koos Ode, Jüri ja Katiga oma terviseks klaasi tõstmas.
Annikale, ühele vanematest lapselapselastest, kes hakkab kevadel ülikooli lõpetama, õpetas Memm tõelise vana aja inimesena ka elutarkust. Et oma noormehega koos elades peab ikka selle eest "varu pidama", et ka sõrmuse sõrme saaks ("sest mis inime sa muidu pärast oled") ning väiksemad said kuulda, et koolis tuleb ikka hästi õppida. Õpetussõnadest ei jäänud ilma minagi: Memm tundis huvi, kas mu "uus kallim" ikka alles on ja noomis, et miks ma teda kaasa ei võtnud. Ja lõpuks ütles armulikult, et see, et me koos ei ela, võibki olla "praegu veel isegi huvitav olemine". See oli vist küll üks kõige vabameelsemaid ütlusi, mida Memmelt viimasel ajal kuulda olnud :)
Samasuguse noomituse osaliseks sai ka Tõnu, kellelt Memm jätkuvalt pulmapidu ja temapoolseiod lapselapslapsi ootab. Kuna Memmel hoolsa inimesena on ka Tõnu jaoks juba ammu isegi pulmakink valmis ostetud, on muidugi ennekuulmatult nurjatu tolle aastakümnete pikkune tõrkumine abieluranda purjetamise ees :)
Ja kuna ühel viimastest suurematest suguvõsa sünnipäevadest polevat Memme hinnangul midagi süüa olnud, oli tädi Mall (pildil koos Memmega) nüüd öödpäevad vaaritanud: pirukaid ja torti küpsetanud, heeringat ja sinke kokku tassinud... Ta on ka vist üks viimaseid inimesi Eesti Vabariigis, kes kodus ise kartulisalatit hakib! Seda kõike oma suure ühiskondliku aktiivsuse kõrval: põlise eesti keele õpetajana õpetab ta ka pensionipõlves muulastele eesti keelt, laulab kooris ning tegeleb veel umbes mitmekümne asjaga. Tema viimane saavutus näiteks oli see, et ta võitis ristsõnade lahendamise eest muusikakeskuse.
Sellel pildil on aga üles rivistunud Memme noorimad tüdruk-tüüpi lapselapsed (kõige noorem, Sabiine-Liisa, küll seekord puudus). Vasakult: Helen, Ode Liis ja Kristel.
Lõpetuseks küsisime Memmelt, milline on olnud tema elu seni meeldejäävaim sünnipäev. Memm meenutas, et tema kauges lapsepõlves eriti midagi ei tähistatud - noh, kuused oli toodud ukse ette ja tehtud ehk pisut paremat süüa... Meelde oli enim jäänud aga see:
"Kui Mall oli väike, tulid mulle külalised täitsa ootamatult. Mitte midagi ei olnud süüagi anda! Ainult viina oli. Hakkasime seda siis naistega meeste eest ära jooma, et need liiga purju ei jääks. Pärast aga käis mul voodi niimoodi ringi ja nii paha oli..."
Vat selline Memm on mul.
____
Täiendatud Ode muljetega.