Seekord vahetasime aastat maal, koos Karini ja sõprade peredega. Kohal oli 20 inimest, neist pooled erinevas vanuses lapsed.
Oli lõbus ja nii palju ilutulestikku pole meie õu veel näinud! Jürilgi oli terve kotitäis jõuluvanalt kingiks saadud mesilasi, diskovälke ja muid asju, mis kõik tuld välja ajasid, vilistasid või paukusid. Tom oli aga kaasa toonud ka täiskasvanuterakette, mis kaugele-kõrgele lendasid...Mul oli paugutamise lõpus juba tõsine hirm, kui lapsed hoogu sattunult ja ülijulgeks muutunult ninapidi süüdatavate rakettide juures olid ja väike Helen vaevu maha kukkunuid saabastega lumme trampima tormas... Aga kõik läks hästi, kõigil sõrmed-jalad-silmad alles.
Eeltöö võttis muidugi aega. Läksime Kariniga juba 30. õhtuks kohale, et kütta - maja nüüd ju tühi ja külm - ja koristada. Põhimure oli just magamiskohtadega. Kuna teisel korrusel pole kütet, püüdsime tube soojaks saada puhurite ja elektriradiaatoritega. See aga oli meie vanale vooluvõrgule liig mis liig: nii kui keegi ettevaatamatult liigse tule või, hoidku jumal, tolmuimeja sisse lülitas, plaksasid korgid välja. Ja mitte lihtsalt välja, sest tegu pole lihtsalt vajutatavate automaatkorkide, vaid keraamiliste-traadilistega nagu muiste. Nojah, igatahes oli Toomasel terveks õhtuks korgiparandaja ametit ja lastel lõbu laialt, kui maja jälle ja jälle pilkasse pimedusse mattus. Järgmisel õhtul täiendas laste meelelahutust veel Leivol kaasas olnud pealamp, mille sinine tuluke kriitilistel hetkedel põlema süüdati.
Vana-aasta õhtu sujus aga nii, et kui lastel kõhud täis, trallasid nad rohkem ülakorrusel või õues (eks kujutage ette lahingut, kui kümmekond erinevas vanuses tegelast õuemineku eel oma salle-mütse-saapaid-kindaid otsib! ja pärastisi märgade riiete virnu - väljas oli ju tõeline näärisula!). Suured aga istusid suures toas suure laua ümber ja ajasid suurte inimeste juttu. Näiteks:
* kus ja mispärast esitles sõpruskond korvpallurikasvu Toomast kui Afganistani sõja veterani ning kuidas see kohalikele külanoortele mõjus (seda meenutatakse peaaegu iga kord, kui asjaosalised kokku saavad, aga lugu on jätkuvalt lõbusja elavas esituses)
* kas Raul ikka käib rattaga dushi all (Raul ja ratas oligi üks õhtu läbivaid teemasid, alguse sai see vist sellest, et kui Karin ütles, et Raplast on Raulil paha meie maale sõita, kuulsin mina, et rattaga - ja olin muidugi väga imestunud sellise transpordivaliku üle isegi nii tugeva ratturi puhul)
* millal on õige aeg Heiko ürgjoigu kuulda lasta (mina ei jõudnudki ära oodata, läksin pool neli magama ja tema jäi veel täiesti joigumata edasi tiksuma)
* kuidas Leivo ja Tom on maadlustrennis käinud ja seal Indrek Pertelsoniga ja ühise sõbra Kristjaniga maadelnud (seda juttu jätkus kah ikka kauemaks, aga esitus oli hea, nii et ka mittemaadlejail oli lõbus)
* kas prillid näitavad, et naine on intelligentne või lihtsalt lühinägelik (tõde jäi välja selgitamata, aga mina igatahes pooldasin viimast)
* mis kell Merle tavaliselt magama läheb (see tõusis kah miskipärast pidevalt päevakorda, isegi siis, kui Merle juba ammu puhkamas oli - ta tundis end pisut tõbisena)
* kas Kati on juba suur või väike ja kas ta tohiks juba koos Heiko ja Rauliga Rock Cafes käia (Kati ise oli veendunud, et tohib küll, aga kas just koos nendega)
* miks üldse peaksid Heiko ja Raul minema Rock Cafesse (sest nad pole seal käinud, aga ometi on vanad rokipeerud)
*... ja nii edasi . Kõike seda ilmestasid, nagu juba öeldud, pidevalt sisse-välja tormavad lapsed ja vahepealne uue aasta vastuvõtmine õue peal.
Hommikul küpsetasime abivalmis Hellega saiakesi ja kraamisime õhtuse söömingu jälgi. Raul aga õigustas oma grillkoka kaubamärki ja grillis samal ajal õues liha.
Väga tore oli. Isegi palju lõbusam, kui olin osanud arvata ja oodata. Ja isegi kokkamine ja koristamine käis seekord kuidagi möödaminnes ja polnud üldse kurnav.
____
Ja et kõik ausalt ära rääkida, olgu remargina mainitud ka see, et 29.detsembri õhtul käisime Leivoga EOK aastalõpuüritusel "Sporditähed 2005". Estonia kontserdisaalis, stiiliks must ülikond ja puha. Ja oh mis piinlik - päev otsa ringi sahminu ja mitte söönuna õnnestus mul seal veiniga liialdada (mõju ilmnes õnneks küll alles afterpartyl Olympic Casinos). Väga piinlik. Nii et aastavahetus möödus selle tasakaalustamiseks minu jaoks peaaegu et kainuse tähe all - aga oli sellest hoolimata lõbus.