Minu angiinil on siiski ka vähemalt üks hea külg – Leivo ja Andres saavad võistlusel täiega panna, sest ei pea mind järgi ootama J
Esimene otsereportaazh rajalt tuli kell 3:41, kui algusest oli möödas veidi vähem kui kuus tundi, oli taas valgeks läinud ning selja taga oli 20 km jooksu ja osa ratast. Tol hetkel, kui Leivo helistas, kulgesid nad rahulikus 16km/h tempos mööda suhteliselt head ja sirget teed. Suhteliselt hea tee eesti multispordis tähendab, et seal saab rattaga sõita ja ei pea seda seljas vedama, küllap Leedus on samamoodi J
Leedu võistluse eripäraks on aga see, et kõigi etappide kaardid saab kohe alguses kätte ning tuleb algusest lõpuni hoolsalt kaasas kanda.Ja punkte neil kaartidel pole – punktid saab iga etapi alguses. Ilmselt tuleb need siis endal kaardile kanda.
Esimesel jalgsietapil tuli käia nii rinnuni kui kaelani vees ning läbida nõgeseid, millele isegi Andres oli sunnitud alt üles vaatama. Ja Andres pole just lühike J
Jalgsietapi lõppu jõudsid Leivo ja Andres enamvähem ühel ajal koos kolme eesti võistkonnaga: ISC, Peraküla punt ja Tuuletallajad (? Leivo ei olnud tiimi nimes päris kindel). Vahetusalas, Leivo sõnade kohaselt, „pühkis ISC minema ning teised jäid riietuma ja joonistama”. Nemad Andresega ka, ehkki seekord otsustasid nad rattaetapi läbida ilma rattapüksteta: kuna vahepeal tuleb ka korduvalt ujuda, on märg „pampers” tõeline nuhtlus.
Jalgrattaetapi esimene lisaülesanne oli ronida kõrgesse torni, leida ringi vaadates punktid ning need pärast ära võtta. Kottpimedas. Leivo uus kaugele näitav lamp õigustas end täiega ning punktid said hõlpsalt ära nähtud.
Rattaetapil õnnestus neil teha üks tõeliselt hea rajavalik, nii et õnnestus metsas taas ISC-d kohata ning mulle helistamise hetkel olid Leivo ja Andres teisel kohal!
Mul on nende üle ülihea meel. Ning kindlasti on nende minekut vaadates minu puudumise üle (nii võistleb Ekstreem.ee väljaspool üldist pingerida) ülihea meel ka nii mõnelgi Läti ja Leedu tiimil, kes tegelikkusega võrreldes protokollis nüüd koha võrra kerkida saavad.