Puhkuselt tagasi jõudes on elu väga kiiresti käima läinud ja toimunud mitmed väga märkimist väärt sündmused, mis aga ajapuudusel tuleb ainult lühidalt üles tähendada.
Maare ja Heiti. Otse Marokost tulles siirdusime Leivoga Heiti ja Maare pidulikule õhtusöögile, millega nad tähistasid oma elu suursündmust. Pulmaks ei tahtnud nad seda nimetada - ja kui ma algul ei saanud päris hästi aru, miks, siis pärast sain küll. Ei olnudki pulm selle sõna tavalises mõttes, oli üks eriline, ilus, pidulik, armas ja väga elus õhtu. Saue mõis oma varaklassitsistlikus ilus ja maaliliselt eripalgeliste siseruumidega andis sellele ka omalt poolt täpselt sobiva aktsendi. Ja kirsiks tordi peal oli muidugi Maare kleit - punane.
Suusahooaeg avatud. Laupäeval sõitsime Kati ja Odega kaks tiiru Nõmme 2km rajal. Rohkemaks polnud aega, sest siirdusime ema sünnipäevale. Silmanurgast sai ära nähtud ka Nõmme Spordikeskusse kerkiv jääsein, millel 10. veebruaril ronimisvõistlused tulevad. Ja Jürile sai ostetud uued suusasaapad - number 47 (!!!)
Ema 60. Ema tähistas oma ümmargust numbrit Valgejõe seltsimajas. Kahjuks olid külmade ilmade saabumisel paljud kutsutud haigeks jäänud ning tulemata jäänud ning ka osad kohaletulnud olid pooltõbised, nii et pidu möödus eeldatust väiksemas ja vaiksemas seltskonnas. Aga kohustuslik Laurentsius sai siiski ära tantsitud, isa ja Malle eestvõttel kohustuslikud laulud ("Me sulle õnne soovime"-ga alustades ja "Kalle Kustaga" lõpetades) ära lauldud. Ja isa kandis ette omatehtud seitsmesalmilise luuletuse sinilillest, mille ta kord Valgejõe metsade vahelt leidis, sealt linna viis ja kus sinilill algul kuidagi ära harjuda ei tahtnud, kuid lõpuks siiski võrseid ajama hakkas. Lõpp oli paljutähenduslik: lubadus sinilill varsti tema kasvukohta tagasi viia.
Kaminatule soojusest virgus ilmselt kuhugi lae vahele talvituma suikunud liblikas, nii et kõigil kohalolnuil tuleb nüüd kirju liblika aasta.
Räätsaproov. Leivo tellis Bergson Winter Challenge kahele võistkonnale lumeräätsad, mis nüüd kohale jõudsid. Mina sinna 120-tunnisele võistlusele küll ei lähe, kuid seda altim olin minema Vanakale räätsadega kõndimist proovima. Pole ma küll mingi räätsaspetsialist - senine kogemus piirdub lapsepõlves Väljaotsa Memme punutute järellohistamisega - kuid sellest hoolimata või just seetõttu võib öelda, et väga head räätsad olid. Nii mugavad, et nendega harjus praktiliselt silmapilkselt.