Kipsistatud pöial (ja tegelikult ulatub kips poole küünarnukini) on muutnud mu vasaku käe ahvikäpa funktsionaalsusega asjaks. Ja iga päev avastan aina uusi asju, mida olen harjunud tegema vasaku käega ja kus kipsis pöidlajunn osutub nüüd äärmiselt segavaks faktoriks.
Arvutihiir. Maadlen temaga nüüd parema käe all, juba hakkab isegi mõningane vilumus tekkima.
Tühikuklahv. Osutub, et lõin seda varem vasaku käe pöidlaga (ise ei teadnudki). Kipsis pöidlaga saaks ju põhimõtteliselt kah lüüa, aga see eeldaks terve käe liigutamist, sest pöial on kipsis ülespidi.
Autoukse seestpoolt sulgemine ja avamine (istun ju juhikohal).
Kempsus paberiga asjatamine. Ilmselt on minus midagi moslemlikku, sest olen seda seni teinud vasaku käega. Tuleb vähemalt ajutiselt ümber harjuda.
Ukselingile vajutamine. Hmm, miks ma seda vasaku käega olen teinud??? Parema käega, tuleb välja, on tegelikult palju mugavam (link on ju nö parema käe pärane). Ent ka praegu kipub mul veel automaatselt esimesena sirutuma vasak käsi, ent selle asja võiks küll mugavuse nimel ümber õppida.
Nööpide, haakide jms sulgemine. Siin pole tegelikult käevahet, vajalik on lihtsalt paindlik pöial, mida mul aga ühel käel hetkel ei ole.
Autouste avamine ja sulgemine puldist. Kah olnud seni vasaku pöidla funktsioon, aga täiesti tehtav ka paremaga.
Kartulikoorimine - kartul on alati olnud vasaku käe pöidla ja nimetissõrme vahel.
Ja veel ja veel ja veel :)