Mõni päev kohe läheb aia taha. Näiteks tänane.
Hommikul läks kuidagi nii kiireks, et süüa ei jõudnud.
Tööl algasid kiired üksteise otsa kuhjuvad tegemised, nii et lõunale ei jõudnud. Pärastlõunal kihutasin - kiireid tegemisi kirudes õhtu peale lükates - hiigelpikale ja hiigeligavale üritusele. Mille käigus oli mul kõht nii kohutavalt tühi, et suutsin mõelda ainult lähedalasuvale Rimile ja seal müüdavatele kohukestele. Nii et võibolla polnudki üritus nii igav, vaid ma lihtsalt ei suutnud tühja kõhu kõrval keskenduda :)
Rimisse jõudes olid minu lemmikud, vanillikohukesed muidugi otsa saanud. Sõitsin siis pigem koju lootusega siin kõht korralikult täis süüa.
Kodus ilmnes, et Ode oli parimate kavatsustega (millega teatavasti on sillutatud põrgutee) hakanud pesu pesema - ja korraldanud alumistele naabritele uputuse. Sest oli unustanud äravooluvooliku otsapidi kempsupotti pista. (Meil ei ole pesumasin otse kanalisatsiooni ühendatud, sest omal ajal, kolimise järel, ei osanud mina ega mu tollane abikaasa seda teha ja pärast harjusin ma juba voolikusüsteemiga ära - ligi kümme aastat on asi sel moel toiminud).
Nii et seletamine alumise korteri prouaga ning tema tõepoolest räigelt rikutud lae kahjude hüvitamine.
Siis, kui hakkasin köögis süüa tegema, tuli Jüri ja hakkas (taas parimate kavatsustega) kraanikaussi kuhjunud nõusid pesema. Muidugi tegi ta ühe taldriku katki ja muidugi lendasid killud niimoodi laiali, et ma ühe tillukese endale jalga astusin.
Niisugune päev siis. Ja ta pole veel õhtul, vaid seda on veel ligi viis ja pool tundi - eks näis, kas üllatab millegagi veel.
Aga vähemalt olen ma vahepeal süüa saanud!