Või õigemini küll olid, sest nüüd tassis rebaseema pojad minema. Aga jah – meie aida all oli rebasepesa! Poegi oli kaks, üks punane, teine hall, justkui hõberebane.
Pesa sissepääs oli aida tagant, aga pojad olid nii uudishimulikud, et tulid ka õue poole uudistama, piiludes palgi ja aidarõdu äravajunud laua vahelt. Helen sai neid isegi silitada. See ilmselt lõpuks rebaseema kannatuse katkestaski.
