Alar Siku matkavõistluse juhend lubas, et võistlus kestab 2,5-5 tundi. Nii et siis sprint. Või mis sprint - alles mõni aasta tagasi Lapin Culta ja Halti Cupi multispordivõistlused nii pikad olidki. Mäletan hästi oma shokki, kui XDreami etapp oli nii pikk, et sai esimest korda jäädud rajale üheksaks tunniks... Nüüd on see juba normiks saamas ja viietunnine võistlus tundub lühike.
Tiimis oli ikka meie kuldne kolmik - Leivo, Alar ja mina.
Võistluse ergastamiseks sai iga tiim ühe toore kanamuna, mis tuli tervelt kanuuvahetusalasse toimetada. Jätsime tähelepanuta korraldaja soovituse, et segatiimides tuleb tiimisisese võrdsuse nimel muna naise kätte anda, ja pistsime ta Leivo seljakotti. Ja ette rutates võib öelda, et see õnnestus meil tervelt kohale viia!
Kohe alguses pistsid kõik hirmsa kiirusega uhama - jooksuetapp pidi olema ca 7,5 km ja nii anti jalgadele tuld, et see ühe kuumaga ära joosta.
Minu jalad, tõttöelda, polnud rogainist veel täielikult taastunud. Villid andsid end veel tunda ning ka lihastes oli väike tuimus sees. Aga igatahes püüdsin anda endast parima ja väga maha Leivost ja Alarist ei jäänudki (eks nad pisut ikka ootasid mind ka, tuleb tunnistada). Ja väga positiivne oli see, et varbad harjusid tossu sees ilusti ära, ei vaevaelnud ega valutanud.
Sellest hoolimata oli mul suur heameel, kui saabus kanuuetapp. Aga rõõm oli enneaegne: sõitsime kanuuga vaid esimese, stardiala lähistel oleva punktini... ja jätkasime joostes. Oli praktilisem võtta punktid mööda maad liikudes. Kanuu, Leivo seljakoti ja päästevestid jätsime punkti juurde, kus enne ja pärast meid neile ka kaaslasi tekkis.
Nii lisandus jooksu 7,5 km-le veel ca 5 km niiöelda kanuupunkte korjates. Siis olime teel tagasi kanuu juurde, kui meie kõrval peatus korraldajate auto... ja ulatas meile päästevestid! Ilmnes, et keegi oli meie kanuuga ära sõitnud, kuid päästevestid ja seljakoti hoolitsevalt välja visanud. Jõe äärest sai Leivo ka oma seljakoti kätte ja stardialast saime ka uue kanuu ja kolm mõla. Kirusime muidugi kalleid kaasvõistlejaid, kes selle nipiga hakkama sai, ja asusime mööda Võhandut teele viimaseid kanuupunkte võtma.
Hmm. Võru linna piires on Võhandu, see muistne püha jõgi, muudetud pehmelt öeldes kloaagiks. Hais oli selline, nagu sõidaks kanuuga kempsupotis. Kui nüüd võimalikult viisakalt väljenduda.
Linnast väljas olukord paranes ja jõgi muutus jõelõhnaliseks. Vahepeal sahistasime pikalt läbi kõrkjate - lausa Vietnami vabadusvõitleja tunne tuli peale seal pilliroos-bambuses - ja oligi taas vahetusala.
Rattaetapi eredaimad muljed on vist enamikul seotud ühe järvepunktiga, mis asus kaardiga võrreldes vales kohas. Meie lähenesime talle teiselt poolt järve, Alar ujus üle ja lubas peatselt tagasi olla - aga jäi sinna kahtlaselt kauaks. Loomulikult oli ta paljajalu ja ilma pluusita, ning nii ta metsas ja kõrges rohus siis punkti otsides ringi ragistas... Lõpuks sai punkt siiski leitud - tiime oli otsimas juba mitu - kuid mitmed tiimid jätsidki selle punkti vahele.
Ühes maantesilla aluses punktis tuli punkti võtma ronida mööda köit. Päris kõrgele. Olime seal punktis koos Postimehe särkides meestevõistkonnaga, kellega ka enne ja pärast olime mõnel pool kohtunud. Nende ronija oli väga hoolas, asetas jalad korralikult köie küljes olevatesse aasadesse... aga muidugi kulus nii hulk aega ja Leivo muudkui ootas ronimisjärjekorda. Kui Leivo lõpuks köiele pääses, kulus tal ülesjõudmiseks vist vaevalt kümnendik eelnenud ajast. Nii et kahju, et postimehelased ei roninud pärast meid :), eriti kuna rattas jaksasid nad väga kõva tempot teha.
Üks punkt asus võrdlemisi kaugel järves. Järve kaldal oli ka kohtunik, kes sundis kõiki tiimiliikmeid vette minema - et olla punktist mitte rohkem kui 15 m kaugusel. Algul tundus, et tuleb ujuda, kuid kuna Alar kihutas kõige ees, oli kohe näha, et vesi ulatub vaevalt põlvini. Sellest hoolimata hakkas enamik kaldalejõudnuid hoolega jalgu lahti pakkima, mis mulle oli suur üllatus. Mis see märg toss rattaetapil ja keset sooja suveilma ikka teeb! Meie, kogenud multisportlased ju, igatahes jooksime vette täisvarustuses.
Ja minu jaoks mitte just eredaim positiivses mõttes oli rattaetapi finishis lisaülesanne, kus tuli veel üks punkt võtta. Kaugelt, oma valikul, kas jalgsi, kanuu või rattaga. Meie läksime rattaga, aga vähemalt minu moraalile paneb see küll põntsu, kui oled lootnud juba finishisse saada, kuid pead siis veel kuhugi pikale ringile siirduma..
Kokkuvõttes - väga vahva võistlus oli. Segavõistkondadest saime 4. koha, mis minu meelest on üllatavalt hea.
___
Siin ka Leivo pildid ja kirjad.