Täna hommikul oli auto esiklaas kaetud paksu valge kirmega.
Õnneks olin tänavu olnud piisavalt nutikas ning juba eile õhtul kaabitsa käekotti visanud - eelmisel aastal kraapisin paar esimest nädalat autoaknalt jääd pangakaardi servaga.
Hilissügis on alanud ja mulle see meeldib - hoolimata aina pikenevast pimedusest ja masendusest, mida ta paljude jaoks kaasa toob. Minu jaoks on süsimustast kõrgest taevast vaatavad kaamed tähed külmakohmas ja jalgade all klobiseva maa kohal midagi niisugust, et.... Seda ei oskagi kirjeldada. Kui lisada veel minu hingelilled kuukressid plinkimas kuu kaames kumas, pigistaks kõik see nagu raudse käega südame ümber. Liiga ilus.
Muidugi, kui ladistab lõputult vihma ja maailm näib uppuvat porisse ja pimedusse, on hilissügis ka minule raske.