Nädalavahetusel tulid Veneveres kokku Künnapi klubilased, et lõppenud hooajale punkt panna. Näidati pilte ja räägiti reiside muljeid. Ka meie esinesime oma kaljuronimisreisiga, mis muidugi eristus üldisest külmade ja kõrgete mägede kontekstist ja kõrgusrekorditest. Aga tõesti tundub, et köietäite lugemine kuumadel kaljudel on see, mis meid Leivoga vähemalt mõneks ajaks põhjalikumalt enda külge köidab.
Jah, siinkohal tuleb mõte, et peaksingi oma Nuptse kõrgmäestikusaapad uue hooaja alguses maha müüma... Praegu seisavad kapis ja aegajalt proovin neid endale Tunde tekitamiseks jalga. Aga saapad ihkavad kõrgele külma kätte ning igatsevad kasside, liustiku ja igilume järele - ja mina, tundub, neid lähiajal sinna ei vii. Olen kõrgalpinismiga mõneks ajaks lõpetanud. Ütlen "mõneks ajaks", sest midagi hinges on ikka kiskumas sinnapoole ja mine tea, millal ta jälle võidule pääseb...
Kokkutulekul kuulutati välja ka eelnenud fotokonkursi võitjad. Leivo pilt minust väsinuna kalju küljes sai 4.koha, auhinnast lahutamas rootslasest zhüriiliikme hinnang, et pildil on esindatud liiga palju varustust, nii et see näeb välja nagu reklaam. Aga no andke andeks, isegi puhta kunsti nimel polnuks ma nõus seal nukil varustuseta seisma, pole edaspidigi :)
Ja pikalt mõtlesin ma ja küllap mõtlen edaspidigi tänavuse suurima väljakutse, Pobedale tõusu ajal toimunu üle. Alpinism.ee nime taha on koondunud kindlasti tugevaim tuumik Eesti uue põlvkonna kõrgalpinismis. Või saavutusalpinismis, kui soovite. Nüüd on nad jõudnud sinnani, kus hobi hakkab ohvreid nõudma - ja ma ei pea silmas mitte ainult sõrmi-varbaid-tervist, vaid ka otsuseid oma elu ja aja kasutamise üle üldisemalt. Kõik see, mis nad on kirjutanud ja rääkinud või siis läbikumavalt rääkimata ja kirjutamata jätnud... tundub kuidagi tuttav. Jah, ma kindlasti ei saa sellele mõtlemisest lahti.
Kõigi nende juttude ja tegevuste taustal suutsin ma aga ära juua nii palju alkoholi, et järgmine päev oli pehmelt öeldes piinarikas. Või mis piinarikas - ma olin ikka täiesti surnud või siis vähemalt arvasin, et ma suren kohe ära. Peaks vist sagedamini jooma hakkama, et keha selliste katsumustega ära harjuks...? :) Tegelikkuses küll ei taha nüüd mõnda aega isegi mõelda millegi alkohoolse peale.