Täna märkis üks töökaaslane, et kuidas küll on mul iga päev niisugune nägu, nagu oleks midagi head juhtunud. Ja kuna see märkimine toimus mõnevõrra kurtvas kõneviisis, sain ma aru, et selline olek ei ole päris normaalne:
- et mul ei ole sügiskaamost või masendust pikast pimedusest, ladisevast vihmast ja ees ähvardavatest mustast jõulust (omal kombel see pimeaeg mulle isegi meeldib)
- et mul ei ole stressi lähedastele jõulukinkide otsimisest (tegelikult ma isegi naudin seda)
- et ma ei muretse enne jõulupidu juurde võetud kilode pärast (lihtsalt panen selga kleidi, mis ümber kõhu ei liibu).
Tasakaalustamiseks võib siis öelda, et ega minugi elu ole meelakkumine, vaid ainet kiunumiseks oleks küll ja küll:
- mul on palju tegemata tööd ja ma kuidagi ei jõua seda ära teha
- maadlen aastalõpu-eelarvekriisiga
- kaks inimest on praegu minu peale pahased (üks tööalaselt, teine isiklikult)
- mul ei ole ühtegi toredat plaani aastavahetuse tähistamiseks
- no ja üldse.
Aga millegipärast on mul jah kuidagi hea tuju. Küllap see tähendab lähenevaid pahandusi!