Et kõik ausalt ära rääkida, siis olen nüüd juba nädal aega käinud Sparta jooksutrennis. Ehk siis mõtlesin – esiteks Leivo maratonieesmärgist ja Kati jooksmaskäimistest innutust saades, teiseks tundes, et seljaga on nii korras kui olla saab – et tahaks ennast jälle liigutada. Jooksmine, siit ma tulen! 
Eks elu on sellesse entusiasmi muidugi juba oma korrektiivid teinud, kui pärast Mariuse venttit ja Evelini Powerballi kõik lihased värisevad ja ülejärgmisel päeval on tunne, nagu oleks rongi alla jäänud. Aga see kuulub asja juurde.
Nagu seegi, et ma praktiliselt surin Ahto mäkkejooksutrennis. Sealt on pärit ka pulsikella graafik, kus alumine hall graafik näitab kõrguse muutust, punane joon pulssi ja sinine kiirust.
Trenn, nagu nimigi ütleb, seisnes (kiires) mäest üles jooksmises, nii et pulss üles läheks, ja aeglases allatulekus, et pulss saaks taastuda. Tegime seda niikaua, kuni kiirematel 10 korda täis sai. Eks saate graafiku pealt lugeda, palju mina selle ajaga jõudsin
Jalad olid pärast nii valusad, et Vanaka liivas mäkke põlvetõstejooksu jätsin seekord täitsa vahele. Olles kuidagi koju roomanud (ühed vaevalisimad 5km!), käisin kuuma duši all ja varisesin voodisse. Konkreetselt magasin kolm tundi! Siis keetis Leivo (kel laupäev on puhkepäev, mil ta teeb “ainult” ratta- või muud jooksuvälist trenni) hoolitsevalt pastat ja sundis mind sööma. Siis hakkas juba elu taas sisse tulema.
Aga vaprusevärinad vaimustusest, et ma siiski nii paljuga hakkama sain, pole tänaseni üle läinud ja on väga kahju, et järgmisel laupäeval ma ülikoolis peetava loengu tõttu mäkkejooksule ei jõuagi. Eks tuleb siis vahepeal salatrenni teha, et ülejärgmisel korral vähemalt üks tõus rohkem kirja saada.