Ode Liisil oli eile koolis arenguvestlus. Viiendas klassis istub veel kõrval ka lapsevanem, kellele küll sõna ei anta, kuid kes saab valvsa kullipilguga jälgida, et pedagoog lapsukesele liiga ei teeks. Ja kes ehk ka ise ühtteist oma lapse kohta teada saab.
Mina sain kinnitust oma arvamustele Odest. Et ta teeb kõike kiiresti ja ei süvene - matemaatika kontrolltööd on tal alati esimesena valmis, kuid hooletusvead sees. Ja et käsilolevaid tegevusi kipub ta kergesti pooleli jätma, kui uuem ja huvitavam asi silmapiiril. Aga et selle kõige juures on ta rõõmus ja sotsiaalne laps, kes saab hästi läbi nii tüdrukute kui poistega. Ja et kunagine popitegemine või hilisem kooliarsti juures vedelemine ja poolest tunnist puudumine, mille eest tuli kõigile päevikusse märkus, olid just Ode algatused. Selle üle on mul tegelikult isegi hea meel - pigem initsieerigu laps lollusi ise kui et teeks teiste õhutusel lambana kaasa. Ma vist Ode puhul natuke kardan seda võimalikku mõjutatavust ja grupiga kaasaminekut.
Mulle tundus, et Ode rääkis meelsasti õpetajate ja klassikaaslastega läbisaamisest ning õppeainetest, kuid talle eriti ei meeldinud endasse süveneda. Kui õpetaja küsis, mida peab Ode oma tugevusteks ja mida nõrkusteks, hakkas Ode itsitama ja nihelema. Tugevustega saadi õpetaja suunamisel lõpuks järje peale - et on tark, hea suhtleja jne -, aga nõrkuste kohta arvas Ode lõpuks, et ta ei oskagi endal mõnda puudust välja tuua. Seda, et ta pealiskaudne ja püsimatu on, ei tahtnud ta puuduseks pidada.
Ja lõpetuseks. Kui klassijuhataja küsis, kas Ode tahtis või hoopis kartis sellele vestlusele tulla, vastas Ode ausalt: "Ei tahtnud ega kartnud, kavatsesin selle lihtsalt kaelast ära saada."
Selline pesamuna mul siis.