Stockholm kannab tänavu – eks ikka kroonprintsess Victoria pulmadega seoses – tiitlit Love City 2010. Muljetavaldavad on kõik need valged lehvid vanalinna kitsastel tänavatel, roosad õhupallid poodide vaateakendel ja kogu muu temaatiline ilu.
Töise päeva lõpetuseks õnnestus mul külastada ka pulmatseremoonia ülekanneteks loodud pressikeskust.
Pulmatseeremooniat kajastavad ajakirjanikud: teil saab hea elu olema :) Ja ma ei räägi tasuta karastusjookidest, kohvist ja šokolaadist, mida igal pool leidus, sest need võivad tippajal otsa lõppeda. Räägin sellest, et see koht on väga ilus – ja peale vaadates tundub, et ka nii puhkamiseks kui töötegemiseks mugav.
Erinevad diivanid, kus saab nii pikutada kui sülearvutiga tööd teha (elektripistikud igal pool). Töölauad. Võimas ja kiire internet (TeliaSonera on nö Love Operator 2010 ehk siis tseremoonia ülekannete ametlik koostööpartner) – ja seda ka üleslaadimise osas (fotograafid võivad rõõmustada). Nurgatagune leboala, kus rannatoolidele siruli visata ja melust hinge tõmmata.
Aga minu südame võitsid hoopis laest rippuvad karikakrakerad, takunöörist punutud kroonidega pressikonverentsi ruum, paberist välja lõigatud linnud seintel ja muu seesugune nunnuvärk. Tegin pilte ka – kui saan need kodus arvutisse laadida, lisan.
Lisaks oli Stockholmis täna veel koolide lõpetamise päev, mil noored kohaliku traditsiooni kohaselt lahtiste veoautode või kahekordsete bussidega linnas ringi tuuritavad, saatjaks vali muusika, laul ja õlu. Neid õnnestus kahjuks küll näha ainult seminariruumi rõdult – aga tuju tegi see rõkkav rõõm heaks küll.
Seda enam, et Stockholmiga on mul väga soojad mälestused – ikkagi esimene “välismaa” linn, kuhu Nõukogude Liidu raudse eesriide langemise järel pääsesin… Ning ka muidu on selles linnas mingi tore fiiling – ma ei oska seda kirjeldada, aga on.
Ja siis ma loen kõige selle peale, et Stockholmi äärelinnas märatsesid noored ja kuulen, et SASi piloodid streigivad… eee, on ikka sama linnaga tegu…?