"Pingviinide marss" on imeline film. Minge kindlasti vaatama, kuni ta veel Sõpruses jookseb.
Kui meie, inimesed, murrame pead eksitentsiaalsete küsimuste üle, mis on elu mõte ja mis on meie ülesanne maamuna peal, siis pingviinidel on asi selge. Elu mõte on elu ise ja igaühe ainus ülesanne on elu edasi anda. Isegi kui selleks tuleb pidevalt ületada lumekõrbe või neli kuud söömata-joomata olnuna muna haududa.
Muna, muide, hoiavad isapingviinid. Kui on marsitud ookeani äärest pesitsuspaika ja peetud kuu aega pulmi, annavad emad muna isale üle ja võtavad ette 20-päevase tagasimarsi pesitsuspaigast ookeani äärde. Poolteist kuud elavad nad ookeanivees, ohjeldamatult süües ja toiduvarusid kogudes, ning jälle on jalge all tagasitee üle lõputute lumeväljade. Isad on kogu selle aja tormi, talve ja kõige hullemat pakast trotsides muna soojendanud ning nüüd hakkavad pojad kooruma. Ema peab õigeks ajaks tagasi jõudma, et koorunud tibu toita - muidu on isa vaev mõttetu ja tibu hukkub, sest nälginud isal pole talle toitu anda. Ja nüüd võtavad omakorda isad ette tagasitee ookeani äärde. Nälginute tagasimarss, nagu öeldakse filmis.
Pööraselt head kaadrid, hingeliigutav soundtrack, naljakaid hetki läbisegi lüürika ja tragöödiaga, ilus kurisev prantsuse keel - mida veel ühelt filmilt tahta. Võib ju vaielda selle üle, kas on hea mõte omistada lindudele inimlikke tundeid ja hinguliigutusi ning lugeda taustateksti mitte kui kommentaatori, vaid kui pingviinide kõnet - aga mulle meeldis. Väga. Ma loodan, et ta saab oma Oscari.