Lubasin, et kirjutan Martini (9) ja Mardi (12) tulevases teismeliseeas häbenemiseks ja veel hilisemas eas muhelemiseks üles nende tänavuse suve teemad ja tegevused.
Nimelt on poisid kahe peale (ja kui ka Ramses (10) on maal, on temagi kampa võetud) leiutanud maailma, kus nemad on Tömpsid. Tömpsidel on oma salakeel, onn ja muud tegevused ja muidugi on nad igavesel vaenujalal Nürkside ehk tüdrukutega, keda valdavalt esindavad Anna (13) ja Helen (7), harvem ka Ode Liis (14).
Aga kuna Tömpside parteid tuleb uute liikmetega täiendada, saidki sinna ühel ilusal päeval vastu võetud surnud vesirotipoeg (leitud vist tanumast tee pealt) ja surnud lind (leitud vist teel jõe äärde). See õnnis hetk oli siis, kui Kati oli maal lapsi hoidmas, päevadel Mummi puhkuse lõpust kuni järgmise nädalalõpu alguseni, mil Karin, Toomas ja Kairi lapsed jälle oma valdusse võtsid.
"Katsu, kui pehme karvaga ta on!" lükkas Martin rotilaiba Kati nina alla. "Ta on nüüd Tömps nr. 3 ja kuna ta on nii pehme, siis on ta meie Armuloomake!"
Kati käskis küll minna ja Armuloomakese kohe maha matta, aga selle asemel panid poisid ta hiirelõksu vahele. Ilmselt ei olnud neilgi hoolimata loomakese pehmest karvast liiga meeldiv teda pihus hoida, nii et parem tundus tassida teda lõksu vahel ja lõksust kinni hoides.
Ja nagu ütleb Teleturg - see polnud veel kõik! Teel jõe äärde leidsid poisid surnud linnupoja, kes loomulikult oli kah armas ja pehme ja kellest sai seetõttu Tömps nr.4 - ning nime Armuemis(ärge küsige, miks just sellised nimed - aga igatahes on just see nimepool asi, mis kogu kupatuse eriti naljakaks teeb). Ja muidugi oli vaja sedagi olnud kohe Katile näkku torgata, mistõttu Kati, kes erinevalt väikestest poistest surnuid elukaid pigem jälestab, olevat kiljunud üle kogu jõe ja metsa ja poole küla takkaotsa :)
See kõik juhtus neljapäeval. Reede õhtul olime esimesed, kes maale jõudsid, mina ja Jüri. Ning naisüldsuse meeleheaks pani Jüri oma autoriteedi maksma ja mattis nii Armuloomakese kui Armuemise kuuri taha maha. Heleni jutu järgi olevat ühel neist juba uss kõhu peal olnud - huh, mul on tõesti hea meel, et mina nende matmisega tegelema ei pidanud ja neid üldse ei näinudki.
Nii et selline lugu tulevasteks aegadeks mäletada :)