Laupäeval, kui valmistusime sõitma Valgehobusemäele, mõtlesin laisa inimese kombel, et kuna pühapäeval tuleb niikuinii suusatama minna, pole mõtet minu autos olevaid murdmaasuuski üles tassima hakata. Et tõstan nad pigem ümber Kati autosse, et järgmisel päeval sama protseduuri teistpidi teha.
Muidugi sai laiskus karistatud.
Ma kaotasin Kati autovõtme ära!!!
Siiamaani on täielik mõistatus, kuidas ma seda tegin. Võtsin lumelaua, pistsin tasku enda ja Kati auto võtme ja postkastivõtme (et pärast ka lehed üles tuua), tõmbasin taskuluku kinni, sõitsin liftiga alla, läksin oma auto juurde, panin lumelaua auto najale, avasin taskuluku, võtsin taskust oma auto võtme (ei märganud, kas Kati auto võti on või mitte), avasin pakiruumi, panin oma auto võtme tasku tagasi ja sulgesin taskuluku, tõstsin murdmaasuusad autost välja (vahepeal ise käpuli pakiruumi sisenedes, sest paari suusakepi käekinnitused olid suusaluugi vahele kinni jäänud), tõstsin lumelaua autosse, võtsin suusad kaenlasse, läksin Kati auto juurde, avasin taskuluku – JA VÕTIT EI OLNUD!
Tuulasime läbi kõik minu käiguteed, auto sisemuse ja ümbruse, minu riiete taskud, lumelauakoti ja tema sahtlid … ei kusagil.
Lootus on, et äkki ma siiski ei pannud võtit tasku, vaid käest kusagile ära. Või siis võtsin ta siiski mingil hetkel oma auto juures talitades taskust välja ja pistsin autos kuhugi, kust nüüd ei leia.
Varuvõti oli küll olemas ning isegi töötas (st patareid polnud tühi) ning igaks juhuks viisime Kati auto maja eest ära – et kui keegi võtme leiab, poleks liiga lihtne maja ees seisvaid autosid läbi piiksutama hakata…
Meie halvad autondus-kogemused olid selleks päevaks ühel pool, aga Valgehobusemäe parklas nägime kolleeg Toomast, kes oli jätnud võtme autosse ning löönud ukse kinni sel moel, et see lukustus. Varuvõti kodus, kodu võtmed autos… Nii ta siis veetiski pool suusa-aega hoopis autoust praokile painutades ning traadikonksuga urgitsedes, et ust seespoolt lahti saada.
Ei olnud hea päev autodega tegelemiseks, ei olnud.