Pean tunnistama, et ega ma eriti ei maganud öödel vastu pühapäeva ja esmaspäeva: kogu aeg tiirles peas ja kuskil alateadvuses mõte "Kuhu võis autovõti küll kaduda?" Ausalt öeldes lootsin, et kui olin selle kuhugi hajameelselt käest pannud, siis une-ärkveloleku piiril võib see ehk sähvatusena meelde tulla. Aga ei. Ainult Kati nägi unes, et võti on ühe sinise auto all.
Otsisin pühapäeval veel kord läbi auto, keskendudes istme seljatoe allalaskmisel tekkiva prao läbiuurimisele. Ei midagi.
Viimane lootus oli esmaspäeva hommiku peal: et kui töölesõitjate autod maja eest lahkuvad, saan oma teekonnal ja parkimisalal kogu lume läbi saputada. Töötasingi tunnikese nagu lumemölder - ei midagi.
Siiski oli veel päris viimane lootuskiir. Seljatoe allalaskmisel tekkinud pragu uurides tundus, et kui seljatugi on taas püstiasendis, kaob praol põhi ja asjad võivad libiseda tagaistme alla. Kangutasin siis tagaistet nii palju, et ulataks pisut alla vaatama... ja mis seal paistis ?
Ei, mitte autovõti. Hoopis "Alasti päike" - raamat, mille Jüri oli raamatukogust laenanud ning haiglasse pimesooleopile kaasa võtnud. Tagasitoomisel oli see seletamatul kombel kaduma läinud - oletasime, et küllap jäi haiglasse ja ostsime raamatukogule uue eksemplari.
Aga kui nii suur asi nagu RAAMAT sai märkamatult sinna prakku tuhiseda, siis väike ja libe autovõti ju seda enam?
Kangutasin istet veel enam - ja seal ta oligi!
Ei tasu vist öelda, kui väga-väga-väga õnnelik ma olin. Kõik see luku ja võtmete vahetamise/ümberprogrammeerimise aja- ja rahakulu (viimast prognoositi foorumites kuni 1000 euroni), sekeldused, pahameel enda vastu... Nüüd oleksin nagu ootamatu kingituse saanud.