Telefoniühendus Mountain Loghome´iga: kella 5 paiku hommikul olid nad jõudnud trekkingu/jalgratta TA-sse, maganud pisut ja nüüd ärganud.
Eile oli olnud kaks ülimalt rasket osa olid. Kahetunnine minek mööda mäemassiivi harja, kus puhus 30m/s tuul, oli veel lapsemäng võrreldes tõusuga Sniezskale. Seal oli 40-50 m/s tuul koos lumetormi ja tuisuga. Minema hakati kella 22 paiku õhtul, kuid esimene katse ebaõnnestus: vahepeal siirduti sooja ja riietuma ühte restorani (Kaja kommentaar: nigela kuuldavuse tõttu ei saanud ma päris täpselt aru, kas mindi TA-sse tagasi või jäi see neile tee peale). Siis kottpimedas, tormis ja tuisus edasi.
Tipus oli üllatavalt rahulik. Tuul oli 2x nõrgem kui oodatud, kuid kerguse emotsioon oli petlik.
Mountain Loghome jõudis tippu südaöösel ning hakkas siis alla tulema. Ja see allatulek oli olnud mitte ainult multisport, vaid täielik ellujäämise õpetus. Mitmeid kordi eksiti jäises tuisus ja pimeduses teelt, nii et allatulekuks kulus 5 tundi.
Ning see võttis Minni põlved nii läbi, et need enam ei kesta. Ise arvas ta küll, et järgneva 105-kilomeetrise jalgrattaetapi saaks küll tehtud - aga mis saab pärastiste pikkade trekkingutega?
Nii et kaaslase tervise nimel on ka Mountain Loghome´il õhus katkestamise otsus.
Täiendus: Järgmise telefonivestluse käigus selgus tiimis veel teinegi vigastus, mis algul polevat üldse tõsine tundunud: tuleb välja, et Taneli vasakul käel on ilmselt murdunud sõrmeluud. Metsastunud ja võsastunud mäeküljest off-road alla sõites olevat ta suusaga lumme või puu taha takerdudes kord nii rängalt kukkunud, et käsi sai viga. Algul andis kannatada, aga tänaseks oli selge: kui Minni põlved ka paranevad, siis Taneli sõrmed nii kiiresti kindlasti mitte (rattaetapil tulnuks need ilmselt lenksu külge teibiga kinnitada, ütles Leivo).
Nii nad siis katkestasidki.