Ajakiri Marie Claire tegi intervjuud naissoost blogijatega. Kuna neil veebis artikleid ei ole, et saaks viidata, aga küsimused olid vahvad, panen enda küsimused-vastused siia üles. Mingi hetk hangin endale kindlasti ajakirja ka :)
1. Kui suure summa eest oleksid nõus oma blogi maha müüma?
Ma ei usu, et keegi seda kunagi osta tahaks, nii et küsimus on hüpoteetiline ja ma ei vaevaks sellega pikemalt oma pead. Kindlasti ei olegi mu blogi ei algatatud ega kirjutatud kunagise võimaliku müügi eesmärgil. Olen ka tagasi lükanud paar pakkumist, mida tinglikult võiks nimetada reklaamipakkumiseks –et kirjutaksin midagi kellegi tellimusel. Olen oma blogis küll kiitnud ja reklaaminud päris paljusid asju, aga ainult siis ja neid, mida ise tahan ning mis mulle hetkel korda lähevad.
2. Milline on olnud kõige räigem ähvardus, mis on sulle blogi tõttu või vahendusel tehtud?
Kuna mul on selline leebe, mõnikord võib-olla küll kergelt irooniline kirjutamisviis, siis pole keegi pidanud vajalikuks mind ähvardama hakata. Isegi anonüümselt solvatud on väga harva. Mitte et ma sellest nüüd puudust tunneksin – hea ikka, et ei ole.
3. Mida kahetsed, et oled oma blogis avaldanud?
Õnneks on mõistus enne selliste asjade avaldamist alati koju tulnud ja Send nupp on jäänud vajutamata. Valdavalt on need olnud emotsionaalsed asjad - nii emotsionaalsed, et olnuks raske kirjutades mõistust ja elutervet distantsi säilitada. Uinuv mõistus sünnitab aga koletisi, teadis juba maalikunstnik Goya.
4. Kes Eesti tuntud inimestest võiks sinu blogi jätkata?
Kuna kirjutan oma elust ja läbi isikliku prisma, siis olen asendamatu.
5. Kelle blogi tahaksid lugeda ja miks? (näiteks Jeesus Kristus, Bush, TH Ilves, Gandhi jt)
Mõne oma sõbra omi, kes (praegu veel?) ei blogi. Üldse on minu meelest huvitavam jälgida blogi kaudu nende inimeste elu ja mõtteavaldusi, keda ka reaalselt tead-tunned. Mõne inimesega olen küll saanud nii-öelda tuttavaks blogi kaudu ja loen teda huviga, ehkki päriselus pole ilmselt näinudki. Nad on lihtsalt nii eredad isiksused. Aga kui keegi oleks enne nende blogide avastamist küsinud, kas ma tahaksin nende blogisid lugeda, poleks ma ilmselt osanud vastata.
Kuulsate inimeste blogidest loen vist kõige suurema õhinaga laskesuusatajanna Eveli Saue oma. Mulle hirmsasti meeldib tema positiivne ja (enese)irooniline maailmakäsitlus ja ka sportlikult elan talle kaasa.
6. Missugune lause sinu blogis muudab maailma?
Get a life! - mu blogi pealkiri. Usun, et kui kõik inimesed elaksid täisvereliselt omaenese elu teiste elude arvustamise ja pideva põdemise asemel, oleks maailm palju parem paik.
Minu blogi sai selle pealkirja aga hoopis minu tollal 13-aastaselt tütrelt, kes alati karjatas „Get a life!”, kui keegi heietas oma igapäevaelu väikestest askeldustest. Kriitilise teismelise jaoks tundub ju kõik argine, milles pole ilu, võlu ja õudu, täielik non-life. Ennetasin pealkirjaga tema võimalikku reaktsiooni sellele, et ema oma mõttetut elu nüüd lausa internetis avaldama hakkab… Aga tegelikult arvas tütar hoopis, et blogimine on lahe.
7. Kui sa ei blogiks, mida teeksid samal ajal?
Blogimine võtab mu päevast 15 minutit ja teen seda valdavalt siis, kui on tühi hetk kahe tegevuse vahel. Või hommikul päevasse sisse elamise või õhtuse kokkuvõtete tegemise ajal. Või kui juhe on muust tegevusest kokku jooksnud. Nii et kui ma ei blogiks, siis ilmselt vedeleksin need minutid niisama.
8. Varem ilmunud tekst/mõte, mis võinuks esmakordselt ilmuda sinu blogis?
Postitus „Sellest Õigest”, mille kirjutas praegu ümbermaailmareisil olev blogija Triin. Need olid nii minu mõtted, aga ma polnud kunagi osanud seda segast emotsiooni – milles siis ikka väljendub tunne, et üks inimene on sinu jaoks See Õige - nii selgelt ja süsteemselt välja öelda. Andsin selle igale sõnale oma emotsionaalse digiallkirja.
9. Millist sõnumit sinu blogi su enda jaoks kannab?
Oska hinnata ja väärtustada hetke, milles praegu elad. Kui pühendad oma elu parema homse igatsemisele, ei ole sa kunagi õnnelik ning jäädki tänast päeva halvaks põlgama. Blogi on aga vahend nende tänaste väärt hetkede talletamiseks, et saaks hiljemgi nende juurde tagasi tulla.
10. Kas midagi muutuks Eestis/ maailmas kui sa enam ei blogiks (hinda reaalselt oma blogi vajalikkust)?
Mul endal poleks aastate pärast lugeda, mida ma kunagi tegin. Muu maailm pöörleks endistviisi ja harjunud tempos.
PS: Kui vana on sinu blogi, kui palju aega päevas blogile kulutad?
Alustasin detsembris 2004 ja olen alates sellest ajast regulaarselt kirjutanud. Keskmiselt kulutan päevas 15 minutit. Rohkem läheb aega näiteks seiklusspordi võistlusmuljete, reisikirjade, suguvõsa inimeste elulugude ja muude pikemate kirjutistega. Päevateemalised asjad sünnivad aga vups ja valmis.