Brokebacki mägi on päris karm film.
Naisena pean tunnistama, et ega ma sellest meestevahelisest värgist, mis on enam kui sõprus, ikka lõpuni aru ei saa ja seda ka ei aktsepteeri. Aga seal filmis polnudki sugu äkki tähtis. Oli kaks inimest, kes sisimas teineteisega seotud, kuid kes ühiskonna, teiste või iseenda pärast ei saanud oma elu ühiselt veeta.
Võib muidugi skeptiliselt mõtiskleda, kas Brokebacki mäel juhtunu olnuks neile sama oluline ka siis, kui nad noorena oleksid teinud otsuse ühise elu kasuks. Sest seda karmi karedat vabadust, mis praegu neid varastatud kohtumisi õnneks sidus, poleks siis ju enam olnud. Ka nende kooselus olnuks siis kohustused, rahapuudus ja kõik muu, mis argipäeva juurde käib. Võibolla tegid nad seepärast hoopis õige valiku? Et elus säilis igatsus millegi enama, mingi nimetu vabaduse järele... Mis siis, et see neid õnnelikuks ei teinud.
Võibolla. Aga tegelikult arvan ma siiski, et tegu on hoiatusfilmiga kõigile neile, kes oma ainsas ja isiklikus elus liiga ettevaatlikke, nii-nagu-peab lahendusi otsivad. Mulle siis ka.