Tänavune XDream algas sprindietapiga Türil ning vist rekordarvu võistlejatega: 150 kolmeliikmelist tiimi oli registreerunud B-rajale ja 92 A-rajale. Kuna tegu oli sprindiga, oli võitja ajaks plaanitud A-rajal 3,5 tundi ning B-rajal 2,5 tundi. Meie - mina, Leivo, Alar - plaanisime sellest lähtuvalt metsas veetmiseks 5 tundi - ikka A-rajal.
Algus: kõik on kohal!
Stardikoridoris sobis aga tsiteerida Pärnu Konverentside kunagist reklaamlauset "Kõik on kohal": kuidagi oli stardijärjekord kujunenud nii, et meie ümber olid kõik suurepärased tuttavad tiimid. Eesotsas muidugi "Hundi jälgedel" meestega, kelle puhul läheb juba sassi lugedagi, kui paljudel võistlustel on nad meile rajal sõprust ja rivaliteeti pakkunud. Veidi eespool paistsid KAM naised oma helesiniste jakkidega. Lehvitasid EMT VJO (Aivo, Aimar, Raimond) ning Andresed "Ruubenist ja Nelest". Ja veel palju-palju teisi.
"Kui ma veel Rauli tiimis jooksin..." alustas ülejärgmise numbri alt startiv Margus (MKM) memuaare. Eesreas seisja vaatas oma nime kuuldes tagasi - oli kohal ka Raul, sedapuhku tiimiga "Katkine kompass". No tõesti - kõik olid kohal!
Esiotsa mehed olid nii massi taga, et neid stardis ei näinudki. Küll aga varem rahva hulgas. Eelmise aasta liider ISC on tänavu peret heitnud: Heiti kuulub nüüd Salomon X-Adventure koosseisu ning tema asemel on ISC-s Priit Ailt. Võistlus muutubki põnevamaks, sest lisaks neile kahele on A-raja poodiumikohtade pärast tänavu rebimas veel mitu väga tugevat tiimi.
Samuti on toimunud mitmeid vahetusi A- ja B-raja vahel. Osad B-raja tiimid on vabatahtlikult A-rajale üle tulnud, osad aga ka sunnitult: lühem ja seetõttu popim B-rada broneeriti täis loetud tundide jooksul, nii et hilinejatel oli valida A-raja või mittetulemise vahel. Üllatuslikult olid aga mitmed A-raja tugevad tiimid B-sse üle kolinud. Küllap oli mõnelgi see strateegiline käik lootuses B-rajal paremaid kohti saada. Hansa 13 puhul see ennast ka igati õigustas: A-rajal minu mäletamist mööda esikümne kandis konkureerinud võistkond võttis B-rajal üldvõidu. Nii et Erkki Raasuke pole hea strateeg mitte ainult ärialal, vaid ka seiklusspordis :)
Meie tiim jätkas tänavugi vanas, heas ja järgiproovitud koosseisus. Kaks uuendust aga tegime meiegi: võtsime endale uue nime "Ekstreem.ee" (tiimi lehekülg õige kujunduse ja ülesehitusega on loomisel) ning Leivo eestvõttel sai meile tellitud ka Päris Oma võistlusvorm. Rõivafirma Quest pani küll veidi nihu ning pika varrukaga särkidel on nüüd ka Leivo ja Alari rinnal minu nimi ning Leivo omandas poolamaal vormi Lejwo. Esimese võistluse tegime nii ära - eks näis, kas saab ka uued õigete nimedega pluusid välja kaubelda...
Rattaetapp ja krossijooks
A-start oli jalgratastel ning tiimide rohkust arvestades tõotas sellest tulla mitte niivõrd seiklusspordi, kui väikese Elion Cupi laadne algus. Kuna eelmisel aastal oli B-raja rattastardi rüsinas lausa luid murtud, oli mul ausalt öeldes stardihetkele mõeldes kõhe tunne. Ent kas olid A-raja sõitjad distsiplineeritumad või stardikoridor laiem ja laugem - igatahes sujus start tõrgeteta.
Taas kord leidis kinnitust ka multispordi vana tõde: "Stardis külm, rajal paras": hommikune paarikraadine temperatuur (siiski sooja) koos kerge jäise tuulega oli algul küll lõdisema võtnud, kuid metsa vahele jõudes hakkas kiiresti pigem liigagi soe. Eriti siis, kui ühel hetkel tuli korraldajate soovil ratta seljast maha hüpata ning mööda mägesid ja orge kulgevat linti joostes krossirada läbida.
Lisaülesanded: rong ja kuup
Uuesti rattal, võtsime järgnevatel kruusateedel üles paraja tempo (mina nõrga ratturina olen omandanud hädavajaliku oskuse "Sõida tuules") ning vahetasime gruppi: sõitsime ühel pundil eest ära ja jõudsime teisele järgi. Koos nendega - vahepeal tuli teede asemel muidugi sõita ka metsa vahel, ületada kraave ja läbida mudaalasid - jõudsimegi järgmise vaheülesande juurde: Türil tuli ronida vana rongi katusele (kõrval Alari tehtud pilt ronimishetkest) ning mööda vaguneid selle lõpuni joosta. Täiesti vesterni tunne tuli peale - üldse oli see üks vahvamaid ja ootamatumaid lisaülesandeid minu meelest.
Rattaetapi lõpp päädis taas lisaülesandega: erinevatest tükkidest tuli ühel võistkonnaliikmel kokku panna kuup. Kui üks hätta jäi, võis ta kutsuda teise ja vajadusel ka kolmanda. Meil võttis esimese raundi enda peale Leivo - ning enne, kui meie Alariga õieti ringigi saime vaadata, oli Leivol kuup juba koos ning tuli kohe edasi panna.
Nagu Leivo pärast meenutas, oli tema kiiruse võti olnud ilmselt see, et ta ei mõelnud. Võttis lihtsalt kõige ebaloogilisema tüki, lülitas sisse naiseliku, st mõtlemist välistava vasaku ajupoolkera (oh seda meeste shovinismi küll! :) - ja hopsti! oligi kuup täiesti iseenesest kokku jooksnud. Samas oli hilisematest meenutustest kuulda, et mõnigi tiim veetis kuubi kallal pusides ikka väga ja väga kaua aega...
Jooks läbi valgete alade ja rattal legendi järgi
Kuubist sai korraks meie edu võti: järgneval jooksuorienteerumisel leidsime end üllatuslikult koos liikumas selliste tiimidega, kellest muidu selgagi ei näe ehk siis klass kõrgemal meie tavapärasest seltskonnast. Tänu Leivo ja Alari heale kaardilugemisele (ja mõne teise eksimisele) suutsime sel etapil enamvähem ka saavutatud positsiooni hoida.
Kaardil oli seekord mitu valget ala, nii et punktini tuli jõuda kas kompassi järgi või siis vahepealse maastiku kohta lihtsalt oletusi tehes.
Jätkasime taas rattal, sedapuhku legendi järgi orienteerudes: niipalju meetreid vasakule, sealt naapalju otse... Tundub lihtne, aga tegelikult võib olla ikka väga segadusseajav. Sest kaarti, mille järgi end eksinuna paika saada, ju ei ole...
Metsas tundus küll vahepeal, et ratas on kaasa sunnitud ainult selleks, et võistlust raskemaks muuta: ratta seljas sõitmise asemel tuli teda läbi mudamülgaste, kraavide ja metsaaluste tassida... (Alari fotol üks läheduses olnud võistleja kõrgete pervedega kraavist välja ronimas). Alar tegi ühel sügaval-libedal kraavipervel kiiremat minekut, sõites - ratast hellalt ettesirutatud kätel hoides - hooga alla. karmauh! Vett ja muda lendas ning kindlasti oli see pealt vaadata naljakas. Ent alati õiglane saatus karistas kõige rohkem naerjat sellega, et too tegi Alari järel täpselt samasuguse liu :)
Peatselt jätkus etapp aga linnatingimustes ning seetõttu puhtamates oludes. Siin juhtus tervel suuremal seltskonnal ka kollektiivne legendilugemisviga, mistõttu järgmine sats kahetsusväärselt kiiresti kannule jõudis.
Need hirmsad rulluisud...
Ja siis tuli minu hirmu- ja õuduseala. Rulluisutamine. Õli valas tulle sõbralik Icebugi naiskond, kes rulluisurajalt juba naastes parimate kavatsustega hoiatas laskumisega S-kurvi eest. Oh, appi...
Olin arvestanud sõitmisega Leivo ja Alari vahel, nii et nad mul käest kinni hoiavad, kuid kujunes teistmoodi. Rada oli nii hea, et Leivo käskis mul lihtsalt paigal olla ja lükkas enda ees. Muidugi ei olnud me sel moel ülimalt kiired, kuid siiski kiiremad sellest, mida mina omal käel uisutades kunagi olen julgenud saavutada. ISC naistetiim (Elo, Pilvi-Heli ja Jana), kes meist täiesti omal jalal mööda sõitis, sai muidugi tublisti norida teemal, et kas täna on naistepäev, et mind nii mõnusalt veeretatakse. Oi, naised, kui te vaid teadnuks, kui kohutav ja hirmus see mulle oli - te ei oleks naernud, ausõna :)
Saatuslikus S-kurvis sõitsime esimese kaare ilusti läbi ja kolmveerand teist ka. Siis aga jäi paarkümmend sentimeetrit asfalti vasakult puudu (loe: ma ei võtnud kurvi välja) - sõitsime teelt välja ja prantsatasime koos küljeli. Hmm, väga hull see puusalt naha marraskile tõmbamine ei olnudki :) Igatahes jätkasime edukalt kuni lõpuni. Seal tuli jälle keerata ja pidurdada - ning Leivo lahendas asja kunstipärase piruetiga, võttes mind lihtsalt sülle. "Partneri tõste," kommenteeris keegi - küllap peotantsuhuviline - pealtvaataja. Lisatud pilt selle stiilinäite kohta on ostetud Sportfotost.
Kanuu ja kiire lõppmäng
Kanuusse istudes värisesid mul nii käed kui jalad läbielatud hirmust. Siinses rahulikus ja turvalises keskkonnas värin muidugi peatselt lakkas, seda enam, et tuli hakata usinalt tüürijakohuseid täitma. Keerulisim hetk oli pärast väikest paisu, mil kanuu tuli kohe risti kaldasse saada - seal oli elu huvitavamaks tegemiseks punkt. Võtsime punkti ja valmistusime edasi sõitma, kui paisust tuli täie hooga üks oranzhides vestides meestetiim, silmnähtavalt valmis joonelt edasi tõmbama. Seiklussport on aga sõbralik ala: "Punkti jätate vahele või?" tegime neile heatahtliku vihje. Ei, seda neil plaanis ei olnud, nii et nüüd oli nende kanuujuhi kord oma tüürimisoskusi näitama hakata.
Sel etapil leidsime ka ühe uue seiklusspordi vanasõna-rahvatarkuse. "Kanuuetappi kiida siis, kui see läbi on," võime nüüd heatahtlikult õpetada. Sest olles just lõpetanud kiitmise, kui hea on sõita allavoolu jõel, mis vahelduseks ka kiiresti voolab (Sportfotost ostetud pilt tõestab voolukiirust), avastas Leivo, et kohe tuleb pöörata paremale harujõkke. Mis voolas kah sama kiiresti, aga meil tuli sõita vastuvoolu.
Eks siis sõitsime. Veepinda vaadates tundus kanuu kiirus tohutu, vesi lausa vahutas ja kees ning voolus vastu ujuvad asjad möödusid tohutu kiirusega. Mis aga eriti liikuda ei tahtnud, oli kallas.
Vahepeal tuli kanuud ka paisudest üle tassida ning vahepeal proovisime ka seda, kas oleks kiirem kanuud mööda kallast kanda. Selle käigus oleks peaaegu üks punkt võtmata ununenud - õnneks märkasin kaldal ühes kohas kahtlast liikumist, misjärel mehed (neil oli pea kanuu sees nemad ei näinud enne midagi) kanuu maha panid ja kaarti vaatasid.
Kanuuetapi valusaim hetk (isegi peale vaadates) oli aga Leivo jalga tabanud kramp. Hetkel, kui ta astus paadist välja punkti võtma, tabas tema jalga selline äkk-kangestus, et ta muutus korraks lausa liikumisvõimetuks. Kuidagimoodi kanuusse tagasi saanud, pidi ta sealgi veel hulk aega vaevlema, enne kui kramp järgi andis.
Kanuusõidule järgnes jooks läbi Türi linna finishi poole. Kanuust välja astudes oli minulgi hetkeks tunne, et kohe järgneb kramp - nii kanged ja nagu puust voolitud tundusid säärelihased... Õnneks aitas liikumine ja kerge kiirmassaazh kaasa, et lihased jälle neile tavapärase vormi võtaksid.
Finishikaar juba paistis, kuid nagu ütleb Teleturg: aga see pole veel kõik! Järgnes köieharjutus: rullikutel üle jõe sõit. Või õigemini ennast kätega üle vedamine. Tark otsus oli korraldajate poolt see, et selle lisaülesande eel aeg peatati: oli ju prognoositav pikemate ülesõidusabade tekkimine. Üldiselt oli see igati meeldiv punkt meeldejäävale ja meeleolukale võistlusele.
Meie puhul sattus lisaks veel teinegi tujutõstev nüanss: jooksime lisaülesandelt finishisse täpselt sel hetkel, kui käis võitjate autasustamine. Mida meie, märjad ja porised, siis ergastasime improviseeritud lavalt läbi jooksmisega :)
___
Siin on Alari pildid ja Leivo kokkuvõte.
See pilt (Alari tehtud) on aga lihtsalt sellepärast siin, et ta mulle meeldib :)
Tulemused: Oleme A-rajal 28. kohal, segatiimidest 8. Ülikõva! Minu meelest.
Ja mis puutub pealkirjas toodud väitesse "Dirty weekend", siis sellise kirjaga särgid said kingituseks A-rajal tervele sarjale registreerunud võistkonnad. Võttes seda kirja lubadusena, siis palju mudaetappe ootab tänavu ees...
Veel teiste muljeid. B-rajalt kirjutavad Liina (Välk, Pauk ja Mercury) ja Tanel (Arukad). Viljar (Metsapeatus) saavutas A-rajal 15. koha. Eveli võitis B-rajal segavõistkondade arvestuses ja kaotas napilt üldvõidu. Andres (Ruuben ja Nele) avaldab saladuse, kuidas neil õnnestus meist A-rajal minuti kiirem olla.