Minu uude kodukesksesse olekusse kuulub ka hoolitsus toalillede eest. Kui varem said nad mult kiirustades ainult lortsu vett (ja mõnikord ununes seegi, nii et nõudlikke lilli mul kodus pole), siis nüüd hoolitsen, sililtan, pühin tolmu ja väetan. Ja tõesti, nii ilusad pole mu potitaimed kunagi olnud.
Pikka aega tegi mulle aga muret draakonipuu. Kuna ma varem polnud temaga eriti tegemist teinud, oli ta oma potiga surutud televiisorilaua ja riiuli vahele. Muidugi olid siis pikkade lehte otsad kuivanud ning puu nägi sorakas välja. Nüüd aga tõstsin ta diivani kõrvale avarale kohale, kus lehetedel on ruumi ja valgust, istutasin ümber suuremasse potti ja jälgisin rõõmuga, kuidas tipust sirutuvad uued lehed on läikivad, tumerohelised ja terved.
Kuni mõne ajani. Mingil hetkel juhtus kõigi uute lehtedega nii, et nad hakkasid otsast kuivama või kadus pool lehte üldse ära.
Oletasin juba mingit haigust, kuni mõni aeg tagasi saabus selgus. Meie kohev kass, ilmselt võitluses oma lakkamatute karvapallidega, hüppas minu enda silma all diivani käsitoele, sirutas kaela uskumatult pikaks ning hakkas mõnuga näsima üht uut, ilusat ja läikivat lehte. Nätsutas ja nätsutas, pead üht ja teist pidi viltu keerates, kuni oligi lehest pool söödud.
See mõne aja tagune lugu tuli täna meelde, kui nägin kassi nühkimas oma põske minu sünnipäevaks saadud asalea vastu. Olin just imestanud, miks lill mõnikord nii sassis välja näeb.