Pühapäeva õhtul käisime Leivoga rulluisutamas (st mina rulluisutamist õppimas). Läks juba paremini kui eelmisel korral, vähemalt hingematvat hirmu asfaldilekukkumise ees oli juba kõvasti vähem.
Ehmatavaim hetk oli aga autoga tagasiteel, kui Rocca al Mare kooli mäest alla sõites nägime rattateel lõdvalt külili lamamas mõneteistaastast kutti, tõukeratas sammu kaugusel kõrval. Kiivrit kutil peas ei olnud, heledad salgud katsid ülemist näopoolt ja laotusid asfaldil laiali. Ei hakka ütlema, mis mõtted peast läbi käisid.
Leivo tegi autoga kannaka, hüppasime välja ja jooksime lamaja juurde.
Ning too... too tõusis istuli ja pistis hajameelselt suhu kartuliliistaku teises käes olevast krõpsupakist.
Jah, ta oli tõukerattaga vastu äärekivi sõitnud ja kukkunud. Jah, üks käsi on valus ja põlv ka. Aga ei midagi hullu.
Selle kinnituseks tõstis ta maast tõukeratta (haigetsaanud käe sõrmed täiesti liikusid) ning aerutas sellega minema, tee peal krõpsupakist järgmist liistakut koukides.
"Ea meez," ütles Leivo talle järele vaadates. Kergendustunne valgus meist üle nagu kosk.