Mäed ja õnnetused käivad paraku käsikäes ning 9.juulil 2008 oli eestlaste kord - küllap inimhingedest toituvale - mägede jumalale ohver tuua: Alpides hukkus firnikas Eva Liivak (sündinud 1980).
Ma ei hakka viitama meedias kajastatule, sest mind tõsiselt häirivad mitmed kommentaarid ja targutused, mis nende artiklite juurde kirjutati. Jah, isegi mind, kes ma netikommentaaride osas olen töö tõttu pidanud endale paksu naha kasvatama ning kes ma Evat ainult põgusalt, nägu- ja nimepidi, teadsin. Sellest, et Postimees Online´i automaatika paigutas traagilise uudise alla roosade geelküünte reklaami, ma parem ei räägigi.
Tähendan selle sündmuse üles objektiivseimal võimalikul moel, nii, nagu kirjutas Andres Hiiemäe:
"Eile, 9. juulil sooritasime Mont Blanci massiivil tõusu Aiguilles de Chardonney tipule, Forbesi harjalt traavers, marsruudi raskuskategooria AD. Eelnevalt olime teinud nädala jooksul õppusi ning kaks tippu (PD+, AD).
Alustasime 4 paiku telkide juurest, arvestades pika tööpäevaga. Grupp liikus heas tempos, kella 11-ks olime juba koik tipus, jäi laskumine tavamarsruuti pidi. Ilm oli selge ja suurepärane, kohati puhus harjal mõõdukas tuul.
Harjalt tuli sooritada laskumine mööda tugeva jääkoorikuga kaetud ca 40-kraadist lumenõlva ca 200m. Teinud mõned sammud sel nõlval, pidasime nõu ning otsustasime grupi ohutuse huvides mitte liikuda seongus. Liikusime nõlval teineteisest ca 5-15 meetriste vahedega ja jälgisime et üksteise kohal ei liiguks.
Antud lumelõigu alumises osas, kui jäänud olid vast paarkümmend meetrit laskumisköiteni, kaotas Eva tasakaalu ning hakkas libisema. Tal ei õnnestunud pidurdusasendit sisse võtta ning mõne hetkega kasvas kiirus suureks. Järgmisel hetkel põrkus vastu kivi, mistõttu hakkas rulluma ega saanud ennast enam pidama. Hetk hiljem libises üle kaljuserva ning kadus me silmist, maandudes alla liustikule.
Koheselt organiseerisime päästekopteri, paarikümne minuti jooksul jõudsid päästjad Evani. Organiseerisime samal ajal laskumist liustikule.
Veidi hiljem kuulsime, et Evat pole enam."
Ühinen siinkohal kaastundeavaldusega Eva sõpradele ja lähedastele. Ehkki mina, nagu juba öeldud, Evat ainult väga põgusalt tundsin - mäletan tema säravat naeratust põhiliselt hoopis seiklusvõistlustelt, mitte mägedega seoses -, kuid ometi puudutas tema surm väga sügavalt mindki. Küllap igaüht Eestis, kes mägedega pisutki kokku puutunud.
Üldiselt on mäed viimasel ajal Eesti alpinistide poole oma helgemat poolt näidanud. Surma külm hingus riivas küll lähedalt gruppi, kes 2004. aastal Han-Tengril (Khan Tengril) käis: 4700 meetri kõrgusel vallandunud jää- ja lumelaviinis hukkus tookord 11 inimest. Eestlaste pääsemine jääb ilmselt alpinismilegendide ajalukku: kuna Priit Joosu ajas hommikul teekannu ümber, viibis grupi teeleminek ja nad jäid laviini alumisse, juba jõudu kaotavasse otsa.
Õnnetustest väärib märkimist 2003. aastal Everesti ekspeditsiooni käigus seljavigastuse toonud jääprakku kukkumist (Margus Proos) ning külmunud sõrmi ja varbaid (Ivar Lai). Samal aastal juhtus jääprakku kukkumine ka Elbrusel, kust kannatadasaanud Reigo pärast kiirabiautoga tagasi Eestisse toodi.
Ma ei ole kunagi teadlikult seda õmnnetuste statistikat pidanud ega neid asju meelde jätnud ja nii valitseb mulle teadaolevalt nüüd õnnetustes pikem tühimik.
Kuskil nõukogude aja lõpul või iseseisvusaja algul hukkusid mägedes kaks noort meest, kellest ühte - Indrekut - ma ülikooli kaudu mõnevõrra tundsin. Väidetavalt olid nad kasutanud julgestuseks pesunöör-tüüpi köit, mis oligi ühel hetkel saatuslikuks saanud. Hämmastaval kombel olen ma selle juhtumi - mis omal ajal mind küll päris lähedalt mõjutas ja puudutas - oma mälust täiesti välja lülitanud. Ei mäleta aastat ega piirkonda, kus õnnetus juhtus.
Ja veel varem, aastal 1986 või 1987 (täpselt ei tea), jäi Lenini platool kadunuks Tiina Tamm (muidugi mitte see Tiina Tamm, vaid nimekaim). Veel paar aastat hiljemgi räägiti tema kadumisest mu tollases tutvusringkonnas kuulujutte - küll kui tahtlikust eksitamisest, küll kui järsakust allatõukamisest... Kuna aga rääkijaist keegi polnud ise oma jalga Lenini platoole ega isegi nõlvale saanud, oli ilmselgelt tegu vohava fantaasia viljaga...
Jutt kiskus nüüd väga dramaatiliseks. Aitab.