Täna õhtul ma trenni ei jõudnud, sest päeval ei saanud asju valmis, ehkki tööl sahmisin kaheksast seitsmeni, nii et lõunagi vahele jäi. Kusjuures hommik algas äratusega pool kuus, et jõuaks Mammu hommikul Käsmu sõidutada ja ise sealt õigeks ajaks Tallinna tagasi. Õhtul enne kojutulekut end toidupoest läbi vedada tundus juba tõeline kangelastegu. Ja kodus tuli veel õhtul esitluse valmissaamisega maadelda - mis aga paraku saanudki valmis, nii et loodan homme varahommikusele lisatunnile puhanud peaga. Lisaks olmehädad. Rõdul olev pesu pole rõske ilmaga ära kuivanud, elutoas kuhjuvad kõigil käest pudenenud või hooletult pandud asjad, diivanikatted ei kohenda end ise korda ning igal pool jääb jalgade külge rottide puurist pudenenud saepuru. Köögikappide kraamimine jäi laupäeval pooleli, kartulikott ootab kööginurgas sorteerimist. Elektripistikud logisevad ja tulevad iga tugevama tõmbe peale seinast välja, aga pole aega ega ettevõtlikkust elektrikku otsida.
Selle kõige juures üheksa või kümme korda nädalas trenni teha ja ise välja näha nii, et juuksevärv pole juurtest välja kasvanud ning kõigil spordivälistel piltidel on seljas uued ilusti istuvad riided...
Kade olen, noh.
Aga ülehomsest jõuan ehk ka mina jälle tubliks hakata. Jooksmas käia, kodu ära koristada ja tööasjadega korraks joonele saada. Siis on mul jälle ka presidendiproua pärast hea meel.