Tulid tulemused uuringust, kuidas ettevõtted ja organisatsioonid meediaga suhelda oskavad. Minu tööandjafirma ruulib täiega praktiliselt kõigis kategooriates, mille üle on mul muidugi väga hea meel. Kui uuringutulemused avalikustatakse, eks siis läbiviija räägib lähemalt ja täpsemalt.
Aga... Isiklikult olen ma juba kolmandat aastat seadnud endale eesmärgi saada ajakirjanike poolt valitud parimaks pressiga suhtlejaks. Aga ei valita, ikka kõlgun teise-kolmanda koha kandis. Tänavu nüüd siis otsustasin, et loobun. Ega ma tööd edaspidi halvemini ei tee, kuid ei pea seda konkurssi enam oluliseks. Aitab. Sest paistab, et võidu saavutamiseks oleks kasulik töötada avalikus sektoris: kui ka parteid avalikuks lugeda, esindavad pea kõik uuringu kokkuvõtte pingereas välja toodud just avalikku sektorit. Ilmselgelt on nende mõju ühiskonnas ju laiem ja ajakirjanike kontaktivõrgustik suurem kui näiteks telkos töötades ja erafirma kitsamaid huve esindades. Aga no ma ikka tahtsin!!! Nii et ikka on natuke kurb tunne.
Alati, kui mul on motivatsioonikriis ja on vaja endal kuidagi toonust tõsta, loen üht Petsi kunagist kirjatükki. Täna lohutan end ka sellega, et paar päeva tagasi ütles mulle olulise arvamusega inimene, et mulle võiks suhtekorraldusteo anda selle eest, et ma temasuguste põikpeadega jännata viitsin. Ja veel üks tervitab mind alati, kui ma puhkuselt tagasi tulen - et siis hakkavat asjad jälle kiiresti liikuma.
Veel natuke selliseid mõtteid - ja ongi päike jälle väljas!
Kokkuvõttes on aga mu jutu mõte, et ma hakkan ka ise edaspidi rohkem kiitma. Avalikult. Et võibolla on see kellelegi ebameeldival hetkel abiks. Tõepoolest, kiitke rohkem!